Natuke roosa

Tõstan jala-jala ette, masinlikult, sest nii see kõndimine käib. Mis on loodud liikuma, see liikugu, Mis on loodud kuluma, see kulub. Kulutan jalgu, kulutan samme. Ja need vanad kulunud mõtted... Loendan samme. Ja õnneks - kulgen sihitult. Argipäeva sissekäidud rööpad on hetkeks kõrvale jäetud ja õpin tundma teisi teid. Neid, mille lõpppunkte täpselt ei tea ja mis pole ka eesmärk.
Hingan mereäärse asumi niisket ja mõrkjat õhku ning taban end mõttelt, et ma ei vaheta seda iialgi sisemaa õhu vastu.
Astun heledas valguses, sest just niimoodi see talvekuu üllatab - päikese kõrge-kauge naer ja kergelt kahus maapind. Oled nagu ise ja pole ka.

Mõtlen, et... kui kaugel Sa oled. Kui teistmoodi on Su mõttemaastikud ja kui sarnased on olemised.
Kui saaksin olla see roosa ingel Su parema õla taga ja vajutada nimetissõrmega Su abaluu alla, kui näen, et Su valik pole sinule hea...
Ma pole Su ingel. Roosa ammugi mitte.
Siis on õige lahusolemine. Su põgenemised iseendasse iseenda eest. Peitudes toanurka või spaa-pehmesse sülle. Või parkmetsa. Päev on Su parim sõber.
Tee sõbraks ka õhtu ja ilmesta ööd.
Kui mind oma sõbraks ei vali, siis otsi see Teine.
Ära seo, vaid ole vaba. Kinnisideed on juba eos kinnised ja ajapikku kuivavad takuseks. Usalda südant, mitte mõttepainet.
Kui Su hingel on kitsas, siis otsi mind üles ja ma õpetan Sind südant järgides unistama.

Uus uulitsaots, kuhu sattunud pole. See on kompassisuund - näe ja koge.
Roosa tuttmüts ja suu kisub muigele. Me pole ammu näinud. Me pole üldse teineteist näinud.

***
Armastusega,
Jo ❤