Sinises kumas

Sinine lumevalgus paitab väsinud ja vettinud maad, leebelt sundides - aeg on vajuda unne.
Ükskõikne õlakehitus, mis tahtmatult sügavamalt riivab kui võiks. Vaikselt langev lumi kõlab kui õhtune nutt. Külm, mis pigistab jäises peos südant. Tunded tasapisi jäätumas.
Taevas poeb läbi saju maale lähemale ja vaikus põleb kellegi küünlaleegis.
Ja ma enam ei küsi - kus Sa oled või mis on Su nimi.
Sa ju ei jõudnudki lähemale. Jäid sinna, tuhmi jõulueelsesse hetke, kus ma käe koos Võtmega sügavamale taskusse surusin: ei, see pole siiski Sulle.

Mu mõtted on aeglased ses sajus, teel koju. Sama pikaldased on eksinud sammud, mille lünkliku jäljerea kaotab langev lumi olematuks. Kustutab jäädavalt.

Jääb madalaks unistuste kaar kui käega päriselt katsuda puudub julgus.
Kui iseenese eest varjudes kantakse naerusuist maski, siis tea - see pole etendus mulle. Näen läbi ja kaugemalegi veel - pole minu süü Sinu süüd kanda. Sestap - ma ei saagi seda võtit Sulle iial enam anda.

Läbi sinise kuma liigun kodu poole.
Ja Sina ei leia enam mu samme.

...