Õhk lõhnab
Valged voodilinad voogasid tuules kui esimest tuult püüdvad purjed, nii uljad, rõõmsad ja tähtsust täis.
Kunks seisis akna all. Päike säras valusalt ja näitas ära kogu maastiku, mis talve jooksul aknaklaasile oli moodustunud. Aknapesuga tuleb veel oodata. Külm on. Ent juba andis talv märku, et on taandumas: ulgumerepoolse laiukülje metsik rand oli veel rüsijäine, see vastu mandripoolse külje lumevaip muudkui murenes ja õhenes. Meri lonksas julgemalt randa ja kaldajääle enam igaks juhuks samme ei sea.
Süsi lebas kiiktoolis keset päikeselaiku, saba aegajalt vonklemas. Kassi asjad. Lihtsalt ela ja ole.
Jaa, aknad tahavad pesemist, tuba kraamimist. Kõike saab ja kõike jõuab. Igas päevas midagi, mis elamise värskemaks teeb. Võta või see õues lappav voodipesu.
Kunks oleks soovinud end sinna samma pesunöörile pulkadega üles riputada, et ehk tuulutaks tuul temastki talvevimma välja, klobiks koltunud mõtetest tühjaks.
Teekann hakkas pliidil vilistama.
Mullusuvine taimepuru lõhnas... mullusuviselt.
Maitse?
Kruus käes, läks Kunks õue. Tuul oli ikka päris pöörane. Naine kiskus jopehõlmad koomale. Põhjatuul. Ei see veel kevadet too, aga lustida oskab küll. Juuksed kippusid mütsi alt välja. Ei saa. Kunks tõmbas kapuutsi üle pea.
Paadikuuri päiksepoolse seina ääres olid lumikellukesed ninapidi mullast välja roninud. Läheb veel nädal, enne kui kelluka tilinat kuuleb. Kui kuuleb. Või kes kuuleb, kes mitte.
Kajakad kilkasid ja püsisid, nokad õieli, tuules seista. Eks tuulutavad tiibu.
Naine tonksas saapaninaga lumekoorikut. Jaa, siin on vaja mitut plusskraadi ja ohtrat päiksevalgust. Aga küll sulab ja siis on laid lisaks ühtlasele veekohinale rõõmsat ojavulinat täis. Seda mõnusat aega tasub oodata.
Tee kruusis jahtus ja Kunks viskas kruusipera kadaka alla.
Trampis trepil jalad puhtaks ja astus tuppa. Soe õhk embas külmroosat nägu. Prr! kui külm veel ilm on.
Toasoe mõjus kui embus.
Lahke ja helde ja hooliv. Selline soe lembus, et Kunks astus otsustavalt kuivainete riiuli juurde.
Just! Täna on õige päev kaneelirullide küpsetamiseks.
Peagi kerkis tainas köögirätiku all.
Poolteist tundi hiljem lõhnas kogu elamine kaneeli järele. Süsi oli täiesti ärkvel ja sagis ümber toimeka perenaise jalgade.
Saad sinagi.
Magus lõhn imbus läbi maja õue. Oleks nüüd keegi õues seisnud, arvanuks ta, et on pagariärri sattunud. Laid lõhnas kaneeli järele. Tuul nuuskis ja haaras lõhna endaga kaasa. Vedas selle läbi kadakatippude kõrgetesse männilatvadesse ja puistas üle laiu laiali.
Ja videvikus oli õrna lõhna tunda ka mandril.
Mees, kes kaldal koeraga jalutas, arvas, et see on meelepete, aga kui koer seisis ninaga vastu merd, sai ta aru, et polegi ainus, kes sooja kaneelisaia lõhna õhust tabas.
***
Kevad südames, küll jõuab õuegi ;)
Armastusega,
Jo ❤
Kunks seisis akna all. Päike säras valusalt ja näitas ära kogu maastiku, mis talve jooksul aknaklaasile oli moodustunud. Aknapesuga tuleb veel oodata. Külm on. Ent juba andis talv märku, et on taandumas: ulgumerepoolse laiukülje metsik rand oli veel rüsijäine, see vastu mandripoolse külje lumevaip muudkui murenes ja õhenes. Meri lonksas julgemalt randa ja kaldajääle enam igaks juhuks samme ei sea.
Süsi lebas kiiktoolis keset päikeselaiku, saba aegajalt vonklemas. Kassi asjad. Lihtsalt ela ja ole.
Jaa, aknad tahavad pesemist, tuba kraamimist. Kõike saab ja kõike jõuab. Igas päevas midagi, mis elamise värskemaks teeb. Võta või see õues lappav voodipesu.
Kunks oleks soovinud end sinna samma pesunöörile pulkadega üles riputada, et ehk tuulutaks tuul temastki talvevimma välja, klobiks koltunud mõtetest tühjaks.
Teekann hakkas pliidil vilistama.
Mullusuvine taimepuru lõhnas... mullusuviselt.
Maitse?
Kruus käes, läks Kunks õue. Tuul oli ikka päris pöörane. Naine kiskus jopehõlmad koomale. Põhjatuul. Ei see veel kevadet too, aga lustida oskab küll. Juuksed kippusid mütsi alt välja. Ei saa. Kunks tõmbas kapuutsi üle pea.
Paadikuuri päiksepoolse seina ääres olid lumikellukesed ninapidi mullast välja roninud. Läheb veel nädal, enne kui kelluka tilinat kuuleb. Kui kuuleb. Või kes kuuleb, kes mitte.
Kajakad kilkasid ja püsisid, nokad õieli, tuules seista. Eks tuulutavad tiibu.
Naine tonksas saapaninaga lumekoorikut. Jaa, siin on vaja mitut plusskraadi ja ohtrat päiksevalgust. Aga küll sulab ja siis on laid lisaks ühtlasele veekohinale rõõmsat ojavulinat täis. Seda mõnusat aega tasub oodata.
Tee kruusis jahtus ja Kunks viskas kruusipera kadaka alla.
Trampis trepil jalad puhtaks ja astus tuppa. Soe õhk embas külmroosat nägu. Prr! kui külm veel ilm on.
Toasoe mõjus kui embus.
Lahke ja helde ja hooliv. Selline soe lembus, et Kunks astus otsustavalt kuivainete riiuli juurde.
Just! Täna on õige päev kaneelirullide küpsetamiseks.
Peagi kerkis tainas köögirätiku all.
Poolteist tundi hiljem lõhnas kogu elamine kaneeli järele. Süsi oli täiesti ärkvel ja sagis ümber toimeka perenaise jalgade.
Saad sinagi.
Magus lõhn imbus läbi maja õue. Oleks nüüd keegi õues seisnud, arvanuks ta, et on pagariärri sattunud. Laid lõhnas kaneeli järele. Tuul nuuskis ja haaras lõhna endaga kaasa. Vedas selle läbi kadakatippude kõrgetesse männilatvadesse ja puistas üle laiu laiali.
Ja videvikus oli õrna lõhna tunda ka mandril.
Mees, kes kaldal koeraga jalutas, arvas, et see on meelepete, aga kui koer seisis ninaga vastu merd, sai ta aru, et polegi ainus, kes sooja kaneelisaia lõhna õhust tabas.
***
Kevad südames, küll jõuab õuegi ;)
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar