Pühadeaegne mõtisklus täiesti tavalistest asjadest

Juba aastaid on nii, et suurel reedel võtan ma ette elamises puhastuse. Mitte suure, aga sellise, mille tegemisest pärast endal hinges rahu - ära tegin. Tavapäraselt on see aknapesu. Ent - juba vähemalt teist aastat järjest on õues ilm põhjamaine ja külma tõttu jääb ära. Lükkan edasi. Seda enam, et ilmateade vannub, päike südamel, talvine pilt kestab veel arpilliski. No ootame. See eest koristan siis köögikappe ja kärbin poole lühemaks oma taevani pürgivad toalilled. Potitasin need uude mulda ja rääkisin, et kui ägedad nad on oma kiires kasvutempos, et tehku seda uuesti, aga uues mullas. Vaatame.
Mullapurune põrand on puhtaks tehtud ja kööginurk ootab uut sisustusideed, st  vaja on poodi minna.
Tegelikult mulle meeldib kodus toimetada. Seda enam, et hetkel alles veel bronhiidi jääknähud, mille tõttu õuekäigud on kerged ja tehtud ülima ettevaatlikkusega - ikka korralik sallitiir ümber kaela ja müts kõrvadel, taskurätipakk taskut pungitamas. Pika vinnaga bronhiit oli. Äge bronhiit oli. Nüüd tahaks kirjutada, et olemine on täiesti terve. 90% sajast on.
10% tegelen. Tegeleme.
Tuhin on igatahes sees nagu tuul. Otsib uusi nurgataguseid. Laob need ette ja küsib, kas kõlbab? Ma raputan pead. Tjah, selle kirjutamisega on nii, et tuleb, aga see, keda igatsed ja kogu hingest ootad, ei tule. Vist on liiga palju jääd või aeg seisab härmas okstes kinni, laskmata asjadel juhtuda. Ent ju päike sulatab ka kord selle karguse ja mida rohkem ma rannikuäärt sammudega mõõdan, seda naksakamaid ideid minusse imbub. Õhust. Sellest merejää sulamise mõrust lõhnast ja "Südamest ümber Sinu"...
Silmapiiri sulamiseni on veel aega.

Kirgas päike sunnib päeval päikeseprillid ninale ja annab teada, kes on ilma peremees.
Ent öösel valitseb täiskuu. Elustab varjud ja väestab selle, mille oled anniks talle mõelnud.
Kes mõtted, kes teod, kes iseenda.


Armastusega,
Jo ❤