Just nüüd

Ikka see minevik! Kammitseb ja klammerdub ja halab - ära jäta! No kaua võib!
Minevikus sonkimine murendab lahti ka valusad haavad. Unustame, et on alati hea ja alati halb, pluss ja miinus. Kui inimene kaob, siis jääb üldiselt alles kõik hea.
Kui inimene on alles ja jõus, siis on tal olemas mõlemad mündi pooled.
Sellepärast pole õige sorkida ega sonkida. Aga näen, kuidas teisi möödanik takistab. See on kui sõltuvus. Lihtsam on olla sõltuvuses kui lubada end väljuda mälestuste tolmuvast riigist. Sest olevikus on oleviku probleemid ja tulevikku ei tea, ei tunne. Minevikus on hea kügeleda.
Päriselt ka?
No ei ole ju.
Hoolimata olevast hetkest, millest me ju tegelikult loome mineviku, on see kõige õigem elamise viis: teed südamega ja just praegu.
Võibolla tulekski keskenduda sellele, et täites praeguseid minuteid naerusui, lood omale õnnelikku minevikku.
Et see, mis Sind mälestustesse rebib, oleks ainult hea.
Ikkagi usun, et õige on lahti laskmine. Et edasi on ainult parem, mis minuga, sinuga ka, juhtuda saab.
Lõputu ja avar silmapiir kõigi võimalustega - tee ainult valik.
Ära leia vabandusi, et ei julge, ei saa, pole aega, ei huvita, olen haige, olen vana, olen kole, olen paks, olen keskmine... oh, kui palju takistusi saab seada, selmet - ma suudan, ma võin, ma soovin, ma olen :)

Süda pulbitseb kevadet ja tundemaailm väreleb lausa nähtavalt - olgu need võõra naerukissis silmad või kallima käsi seljal.
Ninas veel puhkemata toomingaõite lõhn, kõrge taevas pea kohal ja kuskil lehvitab liblikas tiibu.

Laigi ja läigi!

Armastusega,
Jo ❤