Voogamine. Kunksu lood.

Aeg pidavat voolama nagu jõgi. Jõgi jõuab merre ja meri on ... pilgeni täis. Ei, vesi aurustub ja sajab vihmana maha ja sinnasamma jõkke ja jookseb muudkui uuesti. Aeg? Aeg uueneb. Tiheneb. Pulseerib ja puruneb, et siis sekunditena end kokku koguda ja jälle tiksuda. Talvest saab kevad ja siis suvi ja sügis ja ring taas täis nagu järjekordne pöörang spiraalkäevõrul. Näpin võru. Seda kitsast, sõnumiga - be loved.
Jää on läinud ja linnud tulnud. On rõõmsat kurguhäält ja trillerdavat serenaadi. Õhtuti hüüab luik avameerepoolses sopis oma. Aga ikka on üksi. Toetan end vastu mändi ja jälgin ta toimetamist. Sopsutab tiibu ja tõuseb lendu. Kaob mandri manu, ent õhtul on jälle laui külje all tagasi. Kui saaksin, siis peletaksin - mine, mine, mandri pool on kaaslase leidmine kordi lihtsam.
Nõretan seesmiselt kui mahla jooksev vahtrapuu: mu mesi on tüüne ja tihke, päikese käes kulda sillerdav. Armastus, mis voogab üle ääre. Kleepuv ja maikuiselt lõhnav. Hurm, mis tõuseb lõhnapilvena saare kohale ja mille tuul teadmata suunas viib. Minu sõnum. Minu lugu.
Üksilduse vaevas vaim.
Kui silitajaks on vaid päiksekiir ja tuuleõhk, ei oskagi enam uskuda ega loota. Pelg, mis hakkab kasvama kõige ja kõigi vastu. Eraklus? Mhmh.

Klaaris õhus lõhnas kõik - jäävaba maa ja männikoor ja niiske rannaliiv. Ja sinilillesülem oli avanud oma silmad. Sadu silmi. Kõik uudishimulikud ja õitsemislusti täis. Nii peabki kevadel laskma end vallutada - lubada uudistada, usaldada, unustada.

Kajakate kriiksud hääled ja mandri tõmme. Kui mul oleks tiivad ja võime luige kombel lendu tõusta...

Ent, ei!
Aknaraamid vajavad uut värvi ja välisukselt koorub värvi. Aed vajab kätt ja ... laid perenaist.

***
Õhtu kiskus kibedaks: tume taevaäär ja tuulepaisud. Kevadtorm.
Kunks sättis vana tormilaterna aknalauale.
Nii oli hea pimedas toas istuda ja kuulata korstnast tuulemüha, mere matsuvaid hüppeid vastu rannakive.  Kell tiksus ikka kevadet ja armastus nõrgus nähtamatust karikast ikka üle ja üle. Peenike aroomijuga imbus läbi maja õue ja torm, täis saamahimu nuuksus ja ulgus ümber maja, ent julgemata siiski end  sisse pressida. Otsekui teades, et keegi on valvas ja valvab. See, kellel on jõud ja võim; kes teab valget ja pimedat ja lükkab su kas õnne või hukatusse.
Seepärast siis ainult kiun.
Tuluke aknal väreles ja tegi oma tööd: valgustas just täpselt niipalju kui vaja.

Süsi libistas end Kunksu sülest maha - tema valvekord oli otsas ja oht möödas. 
Kunks magas sügavat und.
Armastus muudkui voogas ja mängis: kord tumesinisena, pikitud täis kullakilde, siis hõbevalgena.
Kõik lainetas ja tõusis ning pealtvaatav silmapaar sulas selles olematuks.