Siirusest
Ongi käes laupäev. See pikk hommikune ärkamine ja öösärgis ringi tuterdamine. Ja päike on väljas ja kohv aurab kruusis ja on see hetk, kus ei sobi vinguda, vaid olla tänulik. Juba kasvõi sellesama hommiku eest. Eile just libises meediast taas läbi, et inimesed, mõelge hommikul viiele asjale enda elus, viiele asjale enda töös ja viiele asjale, mis te tahaksite enda elli ning olge nende eest siiralt tänulik ja seeläbi muutub inimene paremaks. Kui te ei oma tunnet, et tänulikkuse kaudu ongi parem olla, siis jääb vajaka siirusest. Nüüd tuleb hoopis hakata siirust ellu kutsuma. Olla aus iseenda suhtes. Keeruline ülesanne, või mis? Et kui siirad me tegelikult iseendaga oleme? Või hakka ausalt kiitma seda, mis on su ümber: nii ilus päikesevalgus; nii tublid rõdutaimed; nii tore kutsa; nii vahva sõber; nii armas naeratus; nii lahke silmavaade. Ja seda rida võikski lõputult jätktata. Olles tolerantne ümbritseva suhtes, suudad olla ka iseenda suhtes: oh, see L on ikka parem kui XXL ja see üle püksivärvli ulatuv kõht on mu enda jagu ja me võtame koos sellega midagi toredat ette - näiteks läheme teeme jooksusammud metsarajal ja pärast seda tuleb avokaado-kodujuustu võileib koos toreda kaaslasega ja hea muusikaga.
Kas selles üsna ükskõikseks kujunenud maailmas on üldse võimalik leida ehedat siirust? Tööl tunnen, et ettepankud ja valupunktid kuulatakse ära, aga tegusid ei järgne. Konstanteering on, aga lahenduste leidmiseks tuleb ühiselt süveneda, mitte koguaeg tulekoldeid kustutatada. Üksi, paraku, ja ainult rääkides kuskile ei jõua.
Samuti on olukordi, kus tõe rääkimine võib palju asju pea peale pöörata. Näiteks siiras ülestunnistus - ma ei armasta sind. Valu saab nii ütleja kui see, kellele öeldakse. Aga kas pole see koht, kust edasi minna saab ainult paremaks? Et oled olnud otsekui põhjas ja tundemöll pimestab - kõik, mis vale, on ehedalt kandikul ja sirab kurjakuulutavalt otse näkku, otse südame põhja.
Mis on aususe kriteerium?
Mille järgi mõõta?
Küll koolitatakse erinevatel kursustel oma tundeid valitsema ja juhtima. Õigesti hingama. Hetkes olema ja püsima. Koolitajate kogukond on jõudsalt kasvanud ja oma Õpetaja leidmine on pea võimatu. Ent - parim õpetaja oled sa endale ise. Kui juhtud tupikteele, tuleb ka õpetus. Või noh, Õpetaja. See võib olla juhuslik sõnum, raamat, sõbra öeldud lausekatke, mida iganes. Ole vaid varamas märkama.
Loodus on aus.
Ongi aeg siirduda metsa ja lasta sellel siirusel endasse imbuda.
Armastusega,
Jo ❤
Kas selles üsna ükskõikseks kujunenud maailmas on üldse võimalik leida ehedat siirust? Tööl tunnen, et ettepankud ja valupunktid kuulatakse ära, aga tegusid ei järgne. Konstanteering on, aga lahenduste leidmiseks tuleb ühiselt süveneda, mitte koguaeg tulekoldeid kustutatada. Üksi, paraku, ja ainult rääkides kuskile ei jõua.
Samuti on olukordi, kus tõe rääkimine võib palju asju pea peale pöörata. Näiteks siiras ülestunnistus - ma ei armasta sind. Valu saab nii ütleja kui see, kellele öeldakse. Aga kas pole see koht, kust edasi minna saab ainult paremaks? Et oled olnud otsekui põhjas ja tundemöll pimestab - kõik, mis vale, on ehedalt kandikul ja sirab kurjakuulutavalt otse näkku, otse südame põhja.
Mis on aususe kriteerium?
Mille järgi mõõta?
Küll koolitatakse erinevatel kursustel oma tundeid valitsema ja juhtima. Õigesti hingama. Hetkes olema ja püsima. Koolitajate kogukond on jõudsalt kasvanud ja oma Õpetaja leidmine on pea võimatu. Ent - parim õpetaja oled sa endale ise. Kui juhtud tupikteele, tuleb ka õpetus. Või noh, Õpetaja. See võib olla juhuslik sõnum, raamat, sõbra öeldud lausekatke, mida iganes. Ole vaid varamas märkama.
Loodus on aus.
Ongi aeg siirduda metsa ja lasta sellel siirusel endasse imbuda.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar