Võõras hommikus
Kunks ärkas võpatades. Hetkeks oli ta segaduses, veel pooleldi unes sees. Süda tagus rinnus nii, et muud olemist polnudki. Oli halb uni? Ei. Kui oligi, sai sellest kohe olematu, kui peoga üle puruse köögialua pühitud. Hingamist rahulikuks sundides, vaatas naine hommikuhämaras toas ringi. Kõik oli täpselt nii nagu õhtul. Süsi magas kerratõmbunult kiiktoolis. Päike oli küll tõusnud, aga mereudu oli akende taga nii paks, et sellest piimjast massist ta lihtsalt läbi ei jõudnud. Valehall valgus tegi toa tuhmiks, röövides värvidelt sära. Selline hall hommik siis, mõtles naine.
Hea oleks end voodisse kauemaks unustada. Ta oli just kehal lasknud lõtvuda, kui miski uuesti ta tähelepanu teritas. Nii tuttav hääl. Ja jälle hakkas süda kiiremini põksuma. Ta teadis täpselt, mida ta kuulis: purjenööri laksumine vastu masti. Peaaegu aimatav ja harv, ent siiski reaalne kõlksumine. Välkkiirelt oli Kunks voodist väljas, kärmelt riietunud jäi nina vastu välisust hingetuna seisma. Süsi vaatas oma ümmarguste siniste silmadega perenaist, saates õhku tummasid küsimärke - mis nüüd siis?
Naine hingas sisse, surudes kogu tahtejõuga keha läbivat võbelust alla, haaras siis otsusekindlalt nagist tormijope ja astus uduhalli õue.
Esimene reaktsioon: kui külm ja paks udu! Justkui hulbiks kogu maailm paksus külmas piimakissellis. Näha oli võimalik vaid käe sirutusulatuseni. Hetkeline seisatus ja siis sammus ta oma väikse paadisilla poole. Udu imes ta otsemaid üleni endasse. Süsi oli naisele trepile järgnenud. Ta püüdis veel oma meeltega naist tunnetada, ent naine oli kadunud. Midagi hoomamatut ja halvaendelist oli selles hämus. Kass tõmbas küüru selga ja kivistus asendisse.
Kunks jõudis hääletult puidust silla juurde. Vana kai püsis vapralt ja kõikus üsna vähe, kui jaht vendritega vastu sillaposte nühkis. See kõikumine panigi purjenööri klõbisema. Naine astus ettevaatlikult sillale. Endine hoogne samm oli talitsetud, aga selles pulbitsev pinge kumises peaaegu kuuldavana, nagu elektriliini madal ähvardav ümin. Kunks sammus otsusekindlalt korralikult kinnitatud ja rannalainetel kõikuvale jahile.
Kõikjal ümber vaid hallvalge udu. Paadisilla ja jahi vahele jääva vee ebaühtlane loksumine ja tuttav nagin. Kõik. Rohkem hääli maailmas polnud. Oli see hirm, mis südame pekslema pani? Jah, kindlasti, aga midagi oli veel - uudishimu: kes? kust? miks?
Situatsioon pani korraks naise muigama - see juhtub, kui nädalas käib korra pops-mootoriga kaluripaat. Millal viimati mõni muu alus siin sildus? Ta tõsines taas, söendamata võõrale pinnale astuda.
"Hallo?!" kõlas Kunksi suust peaaegu sosinal. Ta köhatas ja hüüdis julgemalt: "Hei-uu? On siin kedagi?"
Vist, ta polnud kindel, kuulis mingit liikumist, aga vastust ei antud. Mida teha?
"Kas kõik on korras?" küsis ta juba rabedalt. Ebaviisakus on asi, millega leppimist olla ei saa kunagi. Kunks haaras reelingust ja astus jahi pardale. Paar sammu ja ta piilus läbi poolavatud luugi kajutisse. Kuna keegi ei vastanud, lükkas ta luugi täiesti lahti ja sisenes jahti. Kulus mõni sekund, et silmad hämarusega harjuks. Lõhnas pisut kipralt ja ... oli see hirmu lõhn? Siis märkas ta asemel lamavat ja vabisevat kuju, mida kattis tumesinine tekk. Ta küünitas selleni, haaras servast ja tõmbas.
Mees, kes ilmseleglt palavikvärinais vabises ja kõikus teba ku maailmade vahel, ei suutnud silmigi avada, rääkimata siis tervitusele vastamisest.
Kunks hakkas tegutsema. Rahu tulvas temast läbi ja kõik oli kuidagi paigas. Ta kummardu mehe üle ja katsus ta pulssi ning laupa. Päris korralik palavik.
Jaht oli seest külm ja niiske. See ei aita praegu kaasa. Ja selge oli, et naine üksi ei saa meest laevast välja. Mõtle, Kunks, mõtle.
Ta puges kajutist välja ja tõttas majja. Vesi kannu ja kann pliidile. Oodates vee keemaminekut, libistas ta sõrmedega üle oma ravimtaimede, lastes õigetel endast ise märku anda. Sõrmesurin valis välja pärnaõie, kummeli ja... Ta pudistas taimepuru vette ja jättis tee tõmbama. Edasi otsis ta välja suleteki. Valanud tee matkakruusi, siirdus ta kandamiga uuesti jahile.
Ta võttis niiske teki pealt ja mähkis talle ümber suleteki. Proovis, kas tee on kuumuselt joodav ja toetades mehe pead sundis teda jooma: "Joo. Sa pead jooma, see annab sulle energiat ja mul on vaja sind siit välja saada. Aga ma üksi ei saa hakkama. Sa pead tubli olema. Joo nüüd".
Mees jõi. Esiteks väikese lonksu, millele järgnes suurem sõõm ja peagi oli kruus tühi.
"Nii. Tubli. Nüüd natuke ootame ja siis saame siit minema. Ära üldse proovigi rääkida."
Naine kuulatas. Kajutiaknaist oli näha vaid udu. Üksik kajakas kriiskas, aga hüüe jäi vastamata.
Mees avas silmad. Ta pilgus paistis imestust, arusaamatust, kartust ja tont teab veel mida. Nüüd on õige hekt, otsustas Kunks.
"Nii. Nüüd lähme. Laevast kaile pead sa saama ja ma toetan sind. Me lähme minu tarre, mis ei asu kaugel. Palun ära ütle midagi, sest see kahandab kohe su jõudu ja ma tõesti ei saa üksi su vedamisega hkkama. Või noh, saaksin, aga meil on kiire. Lähme nüüd."
Ta aitas mehe asemelt üles, võttis oma teki ja toetas siis meest tekile tõusmisel. Kõige raskem oli möödas. Edasi oli vaja astuda reelingu äärele ja sealt kaile. Naine läks ees. Ta hoidi ühe käega reelingust ja ulatas käe. Mees klammerdus käe külge. Korra oli aimata selle käe rammu ja siis oli mees ta kõrval paadisillal. Kunks mähkis mehele kiirelt teki ümber, võttis siis ta ümber kinni ja koos hakkasid liikuma. Veel oli rohul mõju ja läbi kadakatuka said nad kenasti, aga siis jäi mehe samm taas töntsiks, nii et majatrepist üles minnes toetus mees juba täielikult naisele. Kunks avas ukse, komberdas kandamiga elutoa diivanini kuhu mees kogu oma raskusega kohe vajus.
Naine läks ja sulges ukse. Süsi lippas viimasel hetkel ukse vahelt tuppa ja pehmete sammudega liikus otse diivani juurde ning jäi meest oma kassisilmadega uurima.
Kunks tegi kaminasse tule ja hoolimata hallist ilmast ning olukorra dramaatilisusest, andsid kuldse leegid toale rõõmsa ilme.
"Nüüd vaatame, mis sinuga on", rääkis Kunks omaette.
Palavik püsis ja oli endiselt kõrgem kui tohtinuks. Korralik külmetuspalavik. Sellele kas jõuab panna piiri või läheb hullemaks.
Ta riietas mehe niisketest riietest lahti ja hõõrus siis ta peopesad ning jalatallad oma seitsmevägise salviga sisse. Edasi mähkis ta mehe korralikult teki sisse, tõi talle pea alla toekama padja ja pani uue rohusegu tõmbama. Nüüd jäi üle vaid oodata.
Hea oleks end voodisse kauemaks unustada. Ta oli just kehal lasknud lõtvuda, kui miski uuesti ta tähelepanu teritas. Nii tuttav hääl. Ja jälle hakkas süda kiiremini põksuma. Ta teadis täpselt, mida ta kuulis: purjenööri laksumine vastu masti. Peaaegu aimatav ja harv, ent siiski reaalne kõlksumine. Välkkiirelt oli Kunks voodist väljas, kärmelt riietunud jäi nina vastu välisust hingetuna seisma. Süsi vaatas oma ümmarguste siniste silmadega perenaist, saates õhku tummasid küsimärke - mis nüüd siis?
Naine hingas sisse, surudes kogu tahtejõuga keha läbivat võbelust alla, haaras siis otsusekindlalt nagist tormijope ja astus uduhalli õue.
Esimene reaktsioon: kui külm ja paks udu! Justkui hulbiks kogu maailm paksus külmas piimakissellis. Näha oli võimalik vaid käe sirutusulatuseni. Hetkeline seisatus ja siis sammus ta oma väikse paadisilla poole. Udu imes ta otsemaid üleni endasse. Süsi oli naisele trepile järgnenud. Ta püüdis veel oma meeltega naist tunnetada, ent naine oli kadunud. Midagi hoomamatut ja halvaendelist oli selles hämus. Kass tõmbas küüru selga ja kivistus asendisse.
Kunks jõudis hääletult puidust silla juurde. Vana kai püsis vapralt ja kõikus üsna vähe, kui jaht vendritega vastu sillaposte nühkis. See kõikumine panigi purjenööri klõbisema. Naine astus ettevaatlikult sillale. Endine hoogne samm oli talitsetud, aga selles pulbitsev pinge kumises peaaegu kuuldavana, nagu elektriliini madal ähvardav ümin. Kunks sammus otsusekindlalt korralikult kinnitatud ja rannalainetel kõikuvale jahile.
Kõikjal ümber vaid hallvalge udu. Paadisilla ja jahi vahele jääva vee ebaühtlane loksumine ja tuttav nagin. Kõik. Rohkem hääli maailmas polnud. Oli see hirm, mis südame pekslema pani? Jah, kindlasti, aga midagi oli veel - uudishimu: kes? kust? miks?
Situatsioon pani korraks naise muigama - see juhtub, kui nädalas käib korra pops-mootoriga kaluripaat. Millal viimati mõni muu alus siin sildus? Ta tõsines taas, söendamata võõrale pinnale astuda.
"Hallo?!" kõlas Kunksi suust peaaegu sosinal. Ta köhatas ja hüüdis julgemalt: "Hei-uu? On siin kedagi?"
Vist, ta polnud kindel, kuulis mingit liikumist, aga vastust ei antud. Mida teha?
"Kas kõik on korras?" küsis ta juba rabedalt. Ebaviisakus on asi, millega leppimist olla ei saa kunagi. Kunks haaras reelingust ja astus jahi pardale. Paar sammu ja ta piilus läbi poolavatud luugi kajutisse. Kuna keegi ei vastanud, lükkas ta luugi täiesti lahti ja sisenes jahti. Kulus mõni sekund, et silmad hämarusega harjuks. Lõhnas pisut kipralt ja ... oli see hirmu lõhn? Siis märkas ta asemel lamavat ja vabisevat kuju, mida kattis tumesinine tekk. Ta küünitas selleni, haaras servast ja tõmbas.
Mees, kes ilmseleglt palavikvärinais vabises ja kõikus teba ku maailmade vahel, ei suutnud silmigi avada, rääkimata siis tervitusele vastamisest.
Kunks hakkas tegutsema. Rahu tulvas temast läbi ja kõik oli kuidagi paigas. Ta kummardu mehe üle ja katsus ta pulssi ning laupa. Päris korralik palavik.
Jaht oli seest külm ja niiske. See ei aita praegu kaasa. Ja selge oli, et naine üksi ei saa meest laevast välja. Mõtle, Kunks, mõtle.
Ta puges kajutist välja ja tõttas majja. Vesi kannu ja kann pliidile. Oodates vee keemaminekut, libistas ta sõrmedega üle oma ravimtaimede, lastes õigetel endast ise märku anda. Sõrmesurin valis välja pärnaõie, kummeli ja... Ta pudistas taimepuru vette ja jättis tee tõmbama. Edasi otsis ta välja suleteki. Valanud tee matkakruusi, siirdus ta kandamiga uuesti jahile.
Ta võttis niiske teki pealt ja mähkis talle ümber suleteki. Proovis, kas tee on kuumuselt joodav ja toetades mehe pead sundis teda jooma: "Joo. Sa pead jooma, see annab sulle energiat ja mul on vaja sind siit välja saada. Aga ma üksi ei saa hakkama. Sa pead tubli olema. Joo nüüd".
Mees jõi. Esiteks väikese lonksu, millele järgnes suurem sõõm ja peagi oli kruus tühi.
"Nii. Tubli. Nüüd natuke ootame ja siis saame siit minema. Ära üldse proovigi rääkida."
Naine kuulatas. Kajutiaknaist oli näha vaid udu. Üksik kajakas kriiskas, aga hüüe jäi vastamata.
Mees avas silmad. Ta pilgus paistis imestust, arusaamatust, kartust ja tont teab veel mida. Nüüd on õige hekt, otsustas Kunks.
"Nii. Nüüd lähme. Laevast kaile pead sa saama ja ma toetan sind. Me lähme minu tarre, mis ei asu kaugel. Palun ära ütle midagi, sest see kahandab kohe su jõudu ja ma tõesti ei saa üksi su vedamisega hkkama. Või noh, saaksin, aga meil on kiire. Lähme nüüd."
Ta aitas mehe asemelt üles, võttis oma teki ja toetas siis meest tekile tõusmisel. Kõige raskem oli möödas. Edasi oli vaja astuda reelingu äärele ja sealt kaile. Naine läks ees. Ta hoidi ühe käega reelingust ja ulatas käe. Mees klammerdus käe külge. Korra oli aimata selle käe rammu ja siis oli mees ta kõrval paadisillal. Kunks mähkis mehele kiirelt teki ümber, võttis siis ta ümber kinni ja koos hakkasid liikuma. Veel oli rohul mõju ja läbi kadakatuka said nad kenasti, aga siis jäi mehe samm taas töntsiks, nii et majatrepist üles minnes toetus mees juba täielikult naisele. Kunks avas ukse, komberdas kandamiga elutoa diivanini kuhu mees kogu oma raskusega kohe vajus.
Naine läks ja sulges ukse. Süsi lippas viimasel hetkel ukse vahelt tuppa ja pehmete sammudega liikus otse diivani juurde ning jäi meest oma kassisilmadega uurima.
Kunks tegi kaminasse tule ja hoolimata hallist ilmast ning olukorra dramaatilisusest, andsid kuldse leegid toale rõõmsa ilme.
"Nüüd vaatame, mis sinuga on", rääkis Kunks omaette.
Palavik püsis ja oli endiselt kõrgem kui tohtinuks. Korralik külmetuspalavik. Sellele kas jõuab panna piiri või läheb hullemaks.
Ta riietas mehe niisketest riietest lahti ja hõõrus siis ta peopesad ning jalatallad oma seitsmevägise salviga sisse. Edasi mähkis ta mehe korralikult teki sisse, tõi talle pea alla toekama padja ja pani uue rohusegu tõmbama. Nüüd jäi üle vaid oodata.
Kommentaarid
Postita kommentaar