Muutlik, muutlikum, muutlikuim. Tuim, tuimem, kõige tuimem.
Argipäev suudab ikka veel üllatada. Olles küll juba korraliku kogemuspagasi omanik, mida reisikohvrina enda järgi vean, tuleb ikka oh-oo! peatusi. Imestan - kuidas saab inimene oma väärikusnivoo nii madalale langeda lasta, et julgebki pea avalikult peale käia - kuule, tee ära, tee ära, noh. Tee täna. Ok, ma homme helistan.
Situatsioon, kus muudatuste lähenedes poeb hirm naha vahele ja soov senisest mugavusest kramplikult kinni hoida, minetab kogu selle austuse, mis mul selle inimese vastu on olnud. Miks võtavad inimesed endale kanda koorma, kui teavad, et nende õiged liistud on mujal? On see soov end proovile panna? Kui jah, siis jätkugu ka julgust tunnistada, et vot oligi liiga suur tükk ja tegelikult teeksin ma edasi hoopis meelepärast tööd. Või on see janu näha oma nime mainkea ametinimetuse järel, mis paotab ehk seni kinni olnud uksi? Et asjapulgaks olemine teatud ringkondades ehk kindlustab pika ja vabandust! - igava - karjääri.
Seisan siis oma reisikohvriga ja tunnen, et sellise reisijaga on ebamugav ühist sõiduruumi jagada. Pettumus? Jaa, kindlasti tunnen.
Lühinägelikkus, sest see hetkel pealekäiv käitumine ei anna tulevikus garantiid, et kõik jääb nii. Alati on võimalik vaip tooli alt ära tõmmata. See mõnuhoog on hetkeline - klantspildi taga haigutab hirm. Ja kui see juba haigutab, siis leiab ta peagi uut tegevust.
Mina mõtlen - mnjaa, no seda hetkerõõmu saan sulle pakkuda, aga sa pead ise suutma siis tõestada, et oled seda ettemaksu väärt.
Kahepalgelisus on teine sant, kes majas kondab. Maskide sügisball. Naer ühes suunurgas, sarkasm teises. Ja varjud tõusevad nurkadest tantsima.
On see märk sellest, et ma ise vajan muudatust?
Teha ja toimida nii nagu südametunnistus lubab - privileeg, mida tänases ükskõikses ühiskonnas kohtab aina harvem. Seda enam väärtustan sõbrasuhteid. Ausaid ja toetavaid sõbrasuhteid. Selliseid, kus tähelepanu jagub võrdselt ja keegi ei püüa olla teisest üle või võtta endale märtri rolli (miks minuga küll nii juhtub? ma olen nii- ja naasugune jne jne) ja kelle empaatia on siiras ning soe. Kus naerukõhin telefonitorus lööb õhtu läikima ja paneb möödunud päevale käega lööma - see oli ära, see on möödunud. Kõik, punkt. Homme tuleb uus atsakas päev ja sa hõõru peopesi vastakutti - mida see uus päev toob? milliseid toredaid ülesandeid? milliseid põnevaid kohtumisi? Vaatle seda kui teatrit, kus igaühel on oma roll ja ühes heas etenduses on nii halbu kui häid karaktereid.
Publik on tänulik!
Sellist sõprust hindan.
Armastusega,
Jo ❤
Situatsioon, kus muudatuste lähenedes poeb hirm naha vahele ja soov senisest mugavusest kramplikult kinni hoida, minetab kogu selle austuse, mis mul selle inimese vastu on olnud. Miks võtavad inimesed endale kanda koorma, kui teavad, et nende õiged liistud on mujal? On see soov end proovile panna? Kui jah, siis jätkugu ka julgust tunnistada, et vot oligi liiga suur tükk ja tegelikult teeksin ma edasi hoopis meelepärast tööd. Või on see janu näha oma nime mainkea ametinimetuse järel, mis paotab ehk seni kinni olnud uksi? Et asjapulgaks olemine teatud ringkondades ehk kindlustab pika ja vabandust! - igava - karjääri.
Seisan siis oma reisikohvriga ja tunnen, et sellise reisijaga on ebamugav ühist sõiduruumi jagada. Pettumus? Jaa, kindlasti tunnen.
Lühinägelikkus, sest see hetkel pealekäiv käitumine ei anna tulevikus garantiid, et kõik jääb nii. Alati on võimalik vaip tooli alt ära tõmmata. See mõnuhoog on hetkeline - klantspildi taga haigutab hirm. Ja kui see juba haigutab, siis leiab ta peagi uut tegevust.
Mina mõtlen - mnjaa, no seda hetkerõõmu saan sulle pakkuda, aga sa pead ise suutma siis tõestada, et oled seda ettemaksu väärt.
Kahepalgelisus on teine sant, kes majas kondab. Maskide sügisball. Naer ühes suunurgas, sarkasm teises. Ja varjud tõusevad nurkadest tantsima.
On see märk sellest, et ma ise vajan muudatust?
Teha ja toimida nii nagu südametunnistus lubab - privileeg, mida tänases ükskõikses ühiskonnas kohtab aina harvem. Seda enam väärtustan sõbrasuhteid. Ausaid ja toetavaid sõbrasuhteid. Selliseid, kus tähelepanu jagub võrdselt ja keegi ei püüa olla teisest üle või võtta endale märtri rolli (miks minuga küll nii juhtub? ma olen nii- ja naasugune jne jne) ja kelle empaatia on siiras ning soe. Kus naerukõhin telefonitorus lööb õhtu läikima ja paneb möödunud päevale käega lööma - see oli ära, see on möödunud. Kõik, punkt. Homme tuleb uus atsakas päev ja sa hõõru peopesi vastakutti - mida see uus päev toob? milliseid toredaid ülesandeid? milliseid põnevaid kohtumisi? Vaatle seda kui teatrit, kus igaühel on oma roll ja ühes heas etenduses on nii halbu kui häid karaktereid.
Publik on tänulik!
Sellist sõprust hindan.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar