Kunksu lood. Unes? Ilmsi?
Ma ootan, et udu hajuks. Udu on kõikjal. Alates eilsest õhtust, kui udu hääletult laiule hiilis ja selle üleni endasse imes. Just imes. Ma olen keset niisket ja piimjat olemist. Kui näpuga vajutan, on see pehme ja annab korraks järele ent täidab siis end kohe uuesti. Ma hingan udu sisse ja välja. Elan udu rütmis. Olen udu osa. Arvasin hommikul, et kui päike tõuseb, siis udu hajub, aga nüüd, päeval, on ta hoopis tihkem. Vastik-külm udu, mõtlen. Ma isegi ei näe kaugemale kui majatrepi alumist astet. Kaugelt kostab udupasunate madalid hüüde:thuut-thuut... Merel küll sellises udus olla ei tahaks. Võibolla peaksin saarel lõkke süütama? Niiske udu lämmataks selle kohe.
Süsi ilmub udust, vaatab mulle oma säravate silmadega korraks otsa ja poeb mu kõrvalt, poikvel ukse vahelt tuppa. Sulen tema järelt ukse ja toetan selja vastu ust. Nii lõplik tundub see olek praegu. Nagu oleks maailm otsa lõppenud. Ja mina lihtsalt kuhtun siin laiul. Viimane, kes näeb, et lõpus polegi muud kui paks ja märg udu. Minust saab osa niiskusest ja siis ma hallitan ja lõpuks hallitangi ära. Mühatan.
Thuuu-thuuut... Laev otsib paarilist.
Aegajalt ei saa ma aru - kas ma näen ilmsi und, kas mul on luulud või olen ma oma teesegusse puistanud pulbrit, mida seal ei tohiks olla? Kus muidu tekivad teab kust pildid erksinisest silmapaarist? Toimus see kohtumine päriselt? Või ... ma nägin siiski und? Poolund, kus mõistus mängib oma mängu ja loob kujutlusi sellest, mis päeva jooksul sisse on kogunenud? Mõni mõte, sõna, vaade. Ma ei tea vastuseid... Kiiktoolis kõikudes ja muusikat kuulates, on otsekui välk selgest taevast hüpanud uinunud mõtetesse sõna "usaldus". Usaldamine. Keda usaldama peaksin? Usaldus. U-sal-dus. Kolm silpi, mis hoiavad endas põimununa usalduse saladust. Mida ma avastama pean? Usaldan seda, mis mind ümbritseb. Seda majaust, maja ennast; laidu ja metsa; merd. Eriti merd, mida hetkel selles udus ei näe. Isegi ei kuule. Aga tean, et seal kuskil ta on. Tõenäoliselt on lained vait ja kannavad udu rasket koormat, pisut udunarmaid endas lahustades.
Või peaksin ma alustama iseendast? Usaldama kõigepealt ennast. Uskuma, et see, mis mõistetamatu näib, on tegelikult päriselt olemas. Usaldama oma sisetunnet. Olen nagu papüüruserull, mis end kiivalt rõngas hoiab ja kõigile avada ei taha. Ent võibolla just peaks? Rullima end lahti ja laskma end kanda tundmatusse, usaldades isseend ja seda, mis kannab.
Olla avatud ja lasta tulla kõigel, mis tulema peab.
Juuksed on uduniisked ja pead ligi ludus. Uduemand, muigan. Pööran, avan ukse ja astun oma elamisse. Kamin köeb ja õhk on toas soe ning kuiv. Minu kodu. Koht, mida usaldan ja kuhu naasmist hakkan ootama kohe kui saarelt lahkun. Kodu, mis mind samamoodi usaldab - teab, et tulen alati tagasi.
Kammin oma niiskeid juukseid ja leekide elav oranž kaminas on justkui ainus värvilaik hallide varjundite sees. Ometi tean, et erksinine on kuskil seal väljas, udulaamade sees. See, keda usaldama pean. Ma ju usaldan? Neid müstilisi nägemusi; tundeid, mis polekski nagu mu enda omad; seda, et olen kaitstud ja hoitud.
Kõigun muusikarütmis, sulen silmad ja lasen end maailmast lahti.
Tants läbi meelte väravate. Sammud oma südamesse. Avatud ja oodatud.
***
Jo
Süsi ilmub udust, vaatab mulle oma säravate silmadega korraks otsa ja poeb mu kõrvalt, poikvel ukse vahelt tuppa. Sulen tema järelt ukse ja toetan selja vastu ust. Nii lõplik tundub see olek praegu. Nagu oleks maailm otsa lõppenud. Ja mina lihtsalt kuhtun siin laiul. Viimane, kes näeb, et lõpus polegi muud kui paks ja märg udu. Minust saab osa niiskusest ja siis ma hallitan ja lõpuks hallitangi ära. Mühatan.
Thuuu-thuuut... Laev otsib paarilist.
Aegajalt ei saa ma aru - kas ma näen ilmsi und, kas mul on luulud või olen ma oma teesegusse puistanud pulbrit, mida seal ei tohiks olla? Kus muidu tekivad teab kust pildid erksinisest silmapaarist? Toimus see kohtumine päriselt? Või ... ma nägin siiski und? Poolund, kus mõistus mängib oma mängu ja loob kujutlusi sellest, mis päeva jooksul sisse on kogunenud? Mõni mõte, sõna, vaade. Ma ei tea vastuseid... Kiiktoolis kõikudes ja muusikat kuulates, on otsekui välk selgest taevast hüpanud uinunud mõtetesse sõna "usaldus". Usaldamine. Keda usaldama peaksin? Usaldus. U-sal-dus. Kolm silpi, mis hoiavad endas põimununa usalduse saladust. Mida ma avastama pean? Usaldan seda, mis mind ümbritseb. Seda majaust, maja ennast; laidu ja metsa; merd. Eriti merd, mida hetkel selles udus ei näe. Isegi ei kuule. Aga tean, et seal kuskil ta on. Tõenäoliselt on lained vait ja kannavad udu rasket koormat, pisut udunarmaid endas lahustades.
Või peaksin ma alustama iseendast? Usaldama kõigepealt ennast. Uskuma, et see, mis mõistetamatu näib, on tegelikult päriselt olemas. Usaldama oma sisetunnet. Olen nagu papüüruserull, mis end kiivalt rõngas hoiab ja kõigile avada ei taha. Ent võibolla just peaks? Rullima end lahti ja laskma end kanda tundmatusse, usaldades isseend ja seda, mis kannab.
Olla avatud ja lasta tulla kõigel, mis tulema peab.
Juuksed on uduniisked ja pead ligi ludus. Uduemand, muigan. Pööran, avan ukse ja astun oma elamisse. Kamin köeb ja õhk on toas soe ning kuiv. Minu kodu. Koht, mida usaldan ja kuhu naasmist hakkan ootama kohe kui saarelt lahkun. Kodu, mis mind samamoodi usaldab - teab, et tulen alati tagasi.
Kammin oma niiskeid juukseid ja leekide elav oranž kaminas on justkui ainus värvilaik hallide varjundite sees. Ometi tean, et erksinine on kuskil seal väljas, udulaamade sees. See, keda usaldama pean. Ma ju usaldan? Neid müstilisi nägemusi; tundeid, mis polekski nagu mu enda omad; seda, et olen kaitstud ja hoitud.
Kõigun muusikarütmis, sulen silmad ja lasen end maailmast lahti.
Tants läbi meelte väravate. Sammud oma südamesse. Avatud ja oodatud.
***
Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar