Saarde sõidu eel

Puhh! Vajun diivanile ja toetan jahtunud teekruusi käetoele. Sain lõpuks pakitud: üks suur reisikott ja üks pealt lahtine üleõla kott, kuhu hommikul viimased asjad sisse susata. Homme on minek! Kauaoodatud reis Paradiisisaarele, alustama suvist hooaega ja tähistama. Ootus ja ärevus on paras paar. Aga kui ikka üle mitme aja saarele saab, siis ajab seest mõnusalt kihisema. Nagu cava. Peaaegu tunne, et läheks vana tuttavat uuesti avastama. Eelarvamustest vaba ja rõõmsalt uudishimuline. Kindlasti pakkisin kaasa asju mida vaja ei lähe ja neid, mida läheks tarvis, nende peale veel tulnud pole. Nii lihtne on tegelikult - lao aga auto pakiruum täis ja mine kohale. Seljakotimatkana seda ettevõtmist enam teha pole võimalik. Lihtsalt ajad on muutunud. Või olen mina muutunud. See selleks, aga homme on meri (!!!) ja saladuslik saar (!!!!). Sõbrad (!!!!!!) loomulikult ka.
Ja saun ja ööbikud ja Sääretirp ja Samaaria-pood ja ööst-saab-hommik-olemine ja lõkkesuitsusilmad ja piibelehed. Ok, sääsed, puugid ka.
Ometi on teadmine, et vahva ja tore nädalavahetus tuleb, nii kindel ja turvaline. Lihtne on olla nii nagu oled. Vaba ettemõtlemast, läbimõtlemast.
Minu arust valime me kaaslast selle järgi, mis meil on ühist: ühine söögitegemine, ühine kultuurihuvi, ühine spordihuvi jms. Me ei vali ju välimust, vaid sisu. Hobid, huvid, harrastused - need seovad nagu liim. Siis pole tähtis, kas kaaslasel puudub sõrm või ta näebki maailma tegelikult must-valgena. Läbi ühisosa kasvab usaldus. Ok, edasi võib sündida paar või elupikkune sõprus.
Ja tulevad uued hobid, uued tuttavad.
Aga saar seisab ikka paigal, muheleb merevahusesse kraesse ja pilgutab salasilma.
Noh, vähemalt on sellel seltskonnal ühisosa olemas.

Kuidas paarilistega on, sellest mõni lugu hiljem ;)

Armastusega,
Jo