Iseendale mõeldes
Törts tõsisemat jutujoru.
Pole mitu aega siia sattunud. Tean. Aga lood on olemas. Tulevad kohe ligi, kui maad mõõtma lähen ja vee äärde satun. Lihtsalt neid lõike tuleb enne endast mitu korda läbi lasta, kui saab kätte selle, mida tahan ise tähtedesse panduna näha. Näiteks Kunks ootab allika ääres, käsi ülaste pungi paitamas. Ma lasen tal seal veel pisut olla.
Tegelikkus polegi nii roosiline kui võiks soovida. Hoolimata kõrgest kevade taevast ja värvide järkjärgulisest erksusest, lindude ludinast rääkimata. Meil on aega. Meile on antud aeg. Esimene nädal koos ajaga kulges päevaplaani paika seadmisega. See ei tule mul hästi välja, ütlen praegu. Aga ma proovin. Töö on olemas, töövoog on aeglane. Loen. Kui huvitab, loen kohe pikalt ja mõnuga; kui ei huvita, siis loen lihtsalt lünklikult.
Ent pigem pööran sellel antud ajal pilgu iseendale. Nii tugev kui olen mina, on mu tegevused ja mu enese maailm. Ei loe kogu seda pahna, mis kolinal kukub FB seinale või Delfi lõpututesse voogudesse. Korra-kaks päevauudised ja sellest piisab. Milleks toita seda, kelle olemasolu sa endasse ei soovi?
Ometi on mu tugevas elumullis mõrad, mida ma tunnistada ei tahtnud ja millele tähelepanu ei pööranud.
Mul on probleem. Vererõhk. Konsulteerisin perearstiga ja tulemuseks on see, et suurendasin ravimi annust. Lisaks joogale, mediteerimisele, pikkadele kõndimistele pean ma ikkagi manustama ravimit. Et mu süda umbe ei jookseks, tuleb liikuda, õigesti toituda, mõelda positiivselt ja püsidagi positiivses võtme. Läbi elu. Kogu mu ülejäänud elu.
Rõhust veel. Ma ise ei aimanud, et ta sellistel kõrgetel tuuridel vuristab. Mõõdik näitas. Ja mitte üks-kaks, vaid mitmeid kordi. Ma eirasin - saan ise hakkama, ei tabletindusele!
Tulem on ikka üks ja sama - iga kord perearst manitseb ja ma tulen kabinetist lontis kõrvadega välja, siirdudes otse apteeki. Pool aastat tablettidega ja ta on ikka kõrgem kui peaks. Nüüdsest siis topeltannus. Rahu ja tasakaal kõiges. Selles kuhtuvas ja haigushirmu külvavas maailmas, kus iga köhatus võrdub maavärinaga, päris keeruline, kas pole? Olgu, reageerisin üle. Suudan end sellest mööda ja ära mõelda.
Aga kuidas keelata endale tunnete tormi?
Lähen ja mõtlen. Metsas. Viin oma rõhu värske õhu kätte rahunema.
💓, Jo
Pole mitu aega siia sattunud. Tean. Aga lood on olemas. Tulevad kohe ligi, kui maad mõõtma lähen ja vee äärde satun. Lihtsalt neid lõike tuleb enne endast mitu korda läbi lasta, kui saab kätte selle, mida tahan ise tähtedesse panduna näha. Näiteks Kunks ootab allika ääres, käsi ülaste pungi paitamas. Ma lasen tal seal veel pisut olla.
Tegelikkus polegi nii roosiline kui võiks soovida. Hoolimata kõrgest kevade taevast ja värvide järkjärgulisest erksusest, lindude ludinast rääkimata. Meil on aega. Meile on antud aeg. Esimene nädal koos ajaga kulges päevaplaani paika seadmisega. See ei tule mul hästi välja, ütlen praegu. Aga ma proovin. Töö on olemas, töövoog on aeglane. Loen. Kui huvitab, loen kohe pikalt ja mõnuga; kui ei huvita, siis loen lihtsalt lünklikult.
Ent pigem pööran sellel antud ajal pilgu iseendale. Nii tugev kui olen mina, on mu tegevused ja mu enese maailm. Ei loe kogu seda pahna, mis kolinal kukub FB seinale või Delfi lõpututesse voogudesse. Korra-kaks päevauudised ja sellest piisab. Milleks toita seda, kelle olemasolu sa endasse ei soovi?
Ometi on mu tugevas elumullis mõrad, mida ma tunnistada ei tahtnud ja millele tähelepanu ei pööranud.
Mul on probleem. Vererõhk. Konsulteerisin perearstiga ja tulemuseks on see, et suurendasin ravimi annust. Lisaks joogale, mediteerimisele, pikkadele kõndimistele pean ma ikkagi manustama ravimit. Et mu süda umbe ei jookseks, tuleb liikuda, õigesti toituda, mõelda positiivselt ja püsidagi positiivses võtme. Läbi elu. Kogu mu ülejäänud elu.
Rõhust veel. Ma ise ei aimanud, et ta sellistel kõrgetel tuuridel vuristab. Mõõdik näitas. Ja mitte üks-kaks, vaid mitmeid kordi. Ma eirasin - saan ise hakkama, ei tabletindusele!
Tulem on ikka üks ja sama - iga kord perearst manitseb ja ma tulen kabinetist lontis kõrvadega välja, siirdudes otse apteeki. Pool aastat tablettidega ja ta on ikka kõrgem kui peaks. Nüüdsest siis topeltannus. Rahu ja tasakaal kõiges. Selles kuhtuvas ja haigushirmu külvavas maailmas, kus iga köhatus võrdub maavärinaga, päris keeruline, kas pole? Olgu, reageerisin üle. Suudan end sellest mööda ja ära mõelda.
Aga kuidas keelata endale tunnete tormi?
Lähen ja mõtlen. Metsas. Viin oma rõhu värske õhu kätte rahunema.
💓, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar