Kui ma kukun

... kes mind siis kinni püüab?
Kui maailm käib kummuli või loperdab oma pöörlemises - kellest-millest haarata, et püsti püsida?
Sel imelikul ajal tüürib ellu neid, kes aastaid kadunud. Neid - minevikku jäetud tundeid ja suhteid.
Kustutan aegade tagant saadud sõnumid telefonis ja arvutis.
Pühin kui köögilaualt puru pihku ja raputan peo seejärel prügikasti tühjaks.
Tõesti lukus on see tagauks ja unustatud asukohtki.
Ja on neid, kelle huiked siirast rõõmu tekitavad. Rõõmus viibe, side, mis pole aegade liikumises kunagi katkenud. Jah, ma pole enam seda nägu ja jah, mu elus on olnud mitmeid tuuli.
Tuuli, mis räsivad, kiusavad ja krabavad; tuuli, mis silitavad ja embavad. Pehmus kui pleed õhtuvilus ümber mähitud.
Hommikutuul tõttab üle vee ja ma tean, et õhtul ma kirjutan. Sulle.
Soov sõrmega puutuda, nii et hetkeks tekib lohk, mis taas kaob. Nädalast nädalasse.
Lükkan tuka silme eest. Kuskilt tuleb leida üles see, kes asjatab ja hoolib.
Kes ma olen? See, kes vannitoa peeglist vastu vaatab?
Mu igatsus on suurem kui hingelinnu lennukaar ja mu unistuse kirgas kutse tuhmub mere taga.
Kas loendan päevi? Ei.
Tean end üks päev leidmas sealt, kuldses päiksekülluses, rohukõrs suus, meretuul ja arvuti avali, anumas seda mille pärast ma loodud olen.

Ja kui ma kukun, siis olen ma hoitud.

💗, Jo