Heitlus
Mind nagu on ja siis pole.
Nagu keti otsas rippuv peeglikild, mis pöörab ette ühe külje ja siis teise. Alguses tempos, siis üha aeglasemalt, kuni pöörlemisest saab pelk võnge. Seisak. Kõik tardub. Muutub pildiks, mis on hetke kinni püüdnud. Vangistanud?
Iseendas kinni olemine on nagu iseenda salgamine. Ma ei ole see, kellena te minda arvate tundvat, nägevat, teadvat. Ma pole see, kes mulle peeglist vastu vaatab. Mind nagu on ja mind nagu pole.
Kiik öö ja päeva piiril.
Valgus pudeneb tähtedeks öömantlile.
Ja Öö tuleb jõudsal sammul läbi Videviku värava. Sirutab hõlmad laiali ja imeb kõik endasse. Mustad säravad silmad, mille pilk kustutab ja suigutab. Kõik kaob. Vähemalt koiduni. Varjude vaikne laul ja summutatud ohked. Olen ma siin? Kui ma iseenda kätki ei näe.
Öö hingab mu peale ja jahedus haarab embusse. Surub mu olematuks. Valgusest sündinud tähtede valus valgus sunnib silmad sulgema. On see uni?
Ja siis, kui Öö peab lahkuma, leian ma end hommikujahedal rohul lebamas. Keha tuim, meeled tuimemad. Udu märg tekk libiseb sündiva päeva eest ja kui see mind esmakordselt puudutab, avan silmad. Olen nüüd olemas? Üksikud päikesekiirte puuted. Teravad torked, mis pisarad vallandab. Siis ma nutangi päikeses oma valu ja oma elu. Sest et ma olen. Hommikul olen ja päeval olen ja õhtu tuleb ning kustutab mu öös olematuks. Ring ja ring ja ring.
Siis ma olen ja siis mind pole.
Olen Öö nägu ja Päeval nähtav.
Juukseotsad kuuvalgel säramas.
Kunks
***
💗
Nagu keti otsas rippuv peeglikild, mis pöörab ette ühe külje ja siis teise. Alguses tempos, siis üha aeglasemalt, kuni pöörlemisest saab pelk võnge. Seisak. Kõik tardub. Muutub pildiks, mis on hetke kinni püüdnud. Vangistanud?
Iseendas kinni olemine on nagu iseenda salgamine. Ma ei ole see, kellena te minda arvate tundvat, nägevat, teadvat. Ma pole see, kes mulle peeglist vastu vaatab. Mind nagu on ja mind nagu pole.
Kiik öö ja päeva piiril.
Valgus pudeneb tähtedeks öömantlile.
Ja Öö tuleb jõudsal sammul läbi Videviku värava. Sirutab hõlmad laiali ja imeb kõik endasse. Mustad säravad silmad, mille pilk kustutab ja suigutab. Kõik kaob. Vähemalt koiduni. Varjude vaikne laul ja summutatud ohked. Olen ma siin? Kui ma iseenda kätki ei näe.
Öö hingab mu peale ja jahedus haarab embusse. Surub mu olematuks. Valgusest sündinud tähtede valus valgus sunnib silmad sulgema. On see uni?
Ja siis, kui Öö peab lahkuma, leian ma end hommikujahedal rohul lebamas. Keha tuim, meeled tuimemad. Udu märg tekk libiseb sündiva päeva eest ja kui see mind esmakordselt puudutab, avan silmad. Olen nüüd olemas? Üksikud päikesekiirte puuted. Teravad torked, mis pisarad vallandab. Siis ma nutangi päikeses oma valu ja oma elu. Sest et ma olen. Hommikul olen ja päeval olen ja õhtu tuleb ning kustutab mu öös olematuks. Ring ja ring ja ring.
Siis ma olen ja siis mind pole.
Olen Öö nägu ja Päeval nähtav.
Juukseotsad kuuvalgel säramas.
Kunks
***
💗
Kommentaarid
Postita kommentaar