Vabanemine

Kunks istus allika kõrval puutüvel ja silitas ülaste sülemi pakatavaid pungi. Liiga vara tahtsid need oma lumivalgeid õisi maailmale avada. Veel on tulemas külmi öid, tigedat külma vihma. Ent naine teadis - kui loodus on alustanud tungi, ei peata seda miski. Isegi kui tuleb kaotada, tõusevad järgmised valguse ihalejad. Naine tõusis ja jalutas läbi metsatuka. Kevad oli väsimatu, püsimatu. Linnud arutasid juba varastel hommikutundidel omi argiasju, ludistasid terve päeva õhtu veereni välja. Tõsi, tugev tuul sundis neid tihedamate kuuskede latvadesse end peitma.
Kunks hingas endasse karget õhku.
Uskumatu, milline jõud on taimedel - kinkida end iga hinna eest päikesele, ihaleda üürikest sooja päeva...
Igal kevadel üha uuesti uskuda ja loota. Piiritu andumine ja usaldus.
Naine peatus, toetas end vastu vana mändi ja vaatas üle vee.
Kas selles ei peitugi kogu olemus - uskuda ja armastada. Ihaleda. Alustada uuesti kui loodus ise sulle seda pakub. Leida tunglemises rahu ja tasakaal. Jätta endast kõik see, mis enna ammu ei toeta - kahetsus, igatsus võimatu järele, haletsus...
Ava ja anna. Nii lihtne!
Sõnad tulid huulile iseenesest:
Kõik, mis kannab kannatuste keepi - kadugu.
Mineviku udulaamad - haihtugu.
Andestus on mu kingitus.
Armastus on vabadus.

Andestus on kingitus,
armastus on vabadus...

Siis ta hingas. Sügavalt. Pikalt. Mõnuga sisse ja mõnuga välja. Nii et pea hakkas kergelt ringi käima.
Ma andestan! Kõigele olnule - tegudele, mis mind laiule tõid; suhetele, millele ma ise tiivad olen andnud; tunnetele, mis mind vaevanud on. Annan andeks! 
Miski rebenes ta sees. Naine isegi ei mäletanud, millal ta nii vabalt ja januga oli saanud hingata. Õhk liikus temas vabalt ja samamoodi tõusis teadmine -  miski oli muutumas. Ta muigas, kui meenusid inimesed, kes olid ta reetnud - ta andestas ja saatis tuulega neile sõnumi.
Oli tunne, nagu oleks ta pikemaks kasvanud, pilk sügavam ja teadjam kui eales varem.
Ma olen justkui ülane, sirutades end valguse poole. 
Tung end avada ja anda.
Ta ahmis endase soolast ja männivaigu maiku õhku, mõtted muutusid kergeks ja neis oli heledust, mida ta arvas minetanud olevat.

Kunks teadis nüüd, mida tegema peab.
Ta lükkas end männitüvest eemale ja sammus mööda randa maja poole.
Päike valgus mööda ta õlgu ja selga.
Kui Kunks oleks üle õla vaadanud, siis... ei, ta poleks oma sulanud südamega märganud. Tunne oli niivõrd uus, et tal jagus teadmist hetkel vaid iseendale.

Mandri poolt tuli kerge tuuleiil, mis sasis naise pehmeid heledaid juukseid ja kadus siis.


💗, Jo