Kui öö hiilib kevades
Kevadvihma õrn sabin. Piisad tilguvad alles mõnepäevastele lehtedele, kes ahnelt taevavett endasse imevad. Loodus kosub ja kasvab. Ring on uuesti alanud. Häbelik ja häbematu. Uljalt uudishimulik, iidsete teadmistega ent ometi uuesti sündinud.
Ülastest valendav metsaalune - lumi, mis ei sula vaid närtsib.
Piibelehtede veel keerdus torud. Läheb aega, enne kui nende haldjalikku helinat kuuleb. Toomingas, mille tüvi kaardub üle selgeveelise oja ja mille veel puhkemata pungad annavad teada saabuvast uimast.
Kunks toetus vastu vana mändi ja lihtsalt vaatas ümbritsevat maailma. Päevane tuul oli õhtul julgem ja külmem. Valgus pudeneb läbi okste koos vihmaga olematuks. Õhtutaevas laskus vastu vett ja moodustus üha tihenev hall. Videvik avas ööle väravaid, ise tihkudes.
Saarest sai tume maatükk, mille joonistas merest välja katkendlik liivane rannajoon.
Kunks oli tundnud maa hingamist ja uue tärkamise meelast janu. Janu juua vihma ja muutuda elust täitumatuks. See oli nii eelmisel aastal ja aastaid enne ja nii saab veel palju olema. Jahe tuul puhus Kunksu vihmaniiskesse näkku. Öö tuleb külm.
Rada oli märg ja astumine raske. Visa on see soojade tulemine. Kuigi hing ihkab juba valgeid suveöid ja kuni hommikuni kestvaid istumisi lõkke ümber.
Naine avas värava. See kriuksatas korra ja magas siis oma und edasi. Värav vajab uut värvi, konstanteeris Kunks omaette. Vaatas siis öö ootel õues ringi - palju oli teha, ent see oli alati ju nii - kui toas sai kõik enam-vähem tehtud, ootas õu oma korda ja siis jälle tuba...
Tuppa sisenedes tajus naine piiri, kui soe on sees ja kui külm väljas. Soe pani põsed õhetama. Ta kohmitses taskust välja peotäie nurmenukuõisi. Riputas siis jope varna ja asus köögis toimetama: teekann pliidil oli veel kuum; nurmenukuõied kruusi ja kuum vesi peale. Nüüd vaja natuke oodata ja kuldne vitamiinijooks on joomiseks valmis.
Kruus pihkude vahel, seisis Kunks akna all ja vaatas pimenevat maailma. Kuskil, seal ühtlaseks pimeduseks sulanud silmapiiri taga, on tuled. On naerud. Nutudki. Kogu maailma klantspilt. Koosolemine. Üksindus.
Miks ma melanhoolseks muutun, mõtles Kunks. Rüüpas siis kruusist ja pööras aknale selja.
Seda üksinduse tunnet oli ta endas kandnud kaua. Nii kaua, et ei osanud seda endas halvustada ega heaks kiita. See lihtsalt oli temaga koos. Juba siis, kui ta esmakordselt laevalt kaile astus ja saart silmitses.
Mälestuste udu tõusis ja kippus mõtteid matma. Kunks tegi sõrmenipsu - ei! Minevik on ära olnud.
Ta kuulatas - tuul oli tõusnud ja meri rahutu.
Öö oli tulnud. Ta sametine mantel laotus üle saare, vaid tuul mängis selle hõlmades. Mässis end ümber maja, otsekui kaitstes, hoides embuses.
Ja hommik oli väga kaugel.
***
💗 Jo
Ülastest valendav metsaalune - lumi, mis ei sula vaid närtsib.
Piibelehtede veel keerdus torud. Läheb aega, enne kui nende haldjalikku helinat kuuleb. Toomingas, mille tüvi kaardub üle selgeveelise oja ja mille veel puhkemata pungad annavad teada saabuvast uimast.
Kunks toetus vastu vana mändi ja lihtsalt vaatas ümbritsevat maailma. Päevane tuul oli õhtul julgem ja külmem. Valgus pudeneb läbi okste koos vihmaga olematuks. Õhtutaevas laskus vastu vett ja moodustus üha tihenev hall. Videvik avas ööle väravaid, ise tihkudes.
Saarest sai tume maatükk, mille joonistas merest välja katkendlik liivane rannajoon.
Kunks oli tundnud maa hingamist ja uue tärkamise meelast janu. Janu juua vihma ja muutuda elust täitumatuks. See oli nii eelmisel aastal ja aastaid enne ja nii saab veel palju olema. Jahe tuul puhus Kunksu vihmaniiskesse näkku. Öö tuleb külm.
Rada oli märg ja astumine raske. Visa on see soojade tulemine. Kuigi hing ihkab juba valgeid suveöid ja kuni hommikuni kestvaid istumisi lõkke ümber.
Naine avas värava. See kriuksatas korra ja magas siis oma und edasi. Värav vajab uut värvi, konstanteeris Kunks omaette. Vaatas siis öö ootel õues ringi - palju oli teha, ent see oli alati ju nii - kui toas sai kõik enam-vähem tehtud, ootas õu oma korda ja siis jälle tuba...
Tuppa sisenedes tajus naine piiri, kui soe on sees ja kui külm väljas. Soe pani põsed õhetama. Ta kohmitses taskust välja peotäie nurmenukuõisi. Riputas siis jope varna ja asus köögis toimetama: teekann pliidil oli veel kuum; nurmenukuõied kruusi ja kuum vesi peale. Nüüd vaja natuke oodata ja kuldne vitamiinijooks on joomiseks valmis.
Kruus pihkude vahel, seisis Kunks akna all ja vaatas pimenevat maailma. Kuskil, seal ühtlaseks pimeduseks sulanud silmapiiri taga, on tuled. On naerud. Nutudki. Kogu maailma klantspilt. Koosolemine. Üksindus.
Miks ma melanhoolseks muutun, mõtles Kunks. Rüüpas siis kruusist ja pööras aknale selja.
Seda üksinduse tunnet oli ta endas kandnud kaua. Nii kaua, et ei osanud seda endas halvustada ega heaks kiita. See lihtsalt oli temaga koos. Juba siis, kui ta esmakordselt laevalt kaile astus ja saart silmitses.
Mälestuste udu tõusis ja kippus mõtteid matma. Kunks tegi sõrmenipsu - ei! Minevik on ära olnud.
Ta kuulatas - tuul oli tõusnud ja meri rahutu.
Öö oli tulnud. Ta sametine mantel laotus üle saare, vaid tuul mängis selle hõlmades. Mässis end ümber maja, otsekui kaitstes, hoides embuses.
Ja hommik oli väga kaugel.
***
💗 Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar