Lugemishommik

Tõenäoliselt on sinuga sarnaselt juhtunud - ärkad, mõtled enne täielikku virgumist välja oma eelootava päeva ja siis teed kõik vastupidiselt.
Jaa, ma tõenäoliselt ja plaanikohaselt mõõdaksin jalgadega maad, oleksin juba üle jõe, ent andsin endale teise võimaluse. Tegin seda, mida pole saanud mõnda aega teha - lugesin. Mõnuga. Südamega.
Päeva värvitu valgus on see, mis soosib voodilinade vahele pikemaks kügelemiseks jäämist. Kruus, mille külgi ehib kohvitilkade kuivanud muster. Vaikus. Või siis teritad kuulmist ja kuuled kuidas külmkapi mootor monotoonselt undab. Ja siis raamat. Alustad, lastes end päeva algusest veel kergelt häirida ja siis kaod ridadesse. Nii lihtsalt see käibki. Kaod ja kaob teadmine homsest argipäevast.
Sa veel ei ole see sina, kes homme peab olema. Lükkan selle endast eemale. Ma veel ei taha olla see, kes homme olen. Peab olema.
Lugemishommiku taevas on valge. Veel pole suurt maalritööd - ei värve, pilvi, päikest. Lõuend, mille ees võib aimata mõttes Kunstnikku, kes loob korda oma peas ja segab värve. Olles eelnenud päevil näidanud kirkust, siis võib vaid aimata, mis ta paletil veel maailmale varuks pakkuda on.
Puhkan oma sõnu ja mõtteid. Viin neid tuulduma ja ahmin vee ääres uusi juurde.
Lasen neil loetuga seguneda ja muutun iseendana rikkamaks.

Naudin, et saan korrapärase plaani segi paisata. Kõik ei pea käima mööda etteantud radu. Ja need päevad, mis raamidesse on riputatud, see galerii, millest mööda minnakse, süvenemata päriselt sisusse, neidki tuleb.

Siis lubangi endal tuulelipuna teha kannapöördeid ja astuda kõrvalteele. Näha ja tunda nähtamatut, vaadata ülaste padjaga pikalt tõtt ning väärtustada neid hetki päevas, mil ei pea olema see, keda arvatakse sind olevat. Arvatakse. Klantspildi läikiv kuvand. Kelle jaoks?

Mu kulunud tossupaari tallaservadele on kuivanud metsateelt okkaid ja rannalt liiva, mis pudeneb kui nad riiulilt haaran. Paariliseks lakitud kingapaar, kes ootab oma astumist. Veidi tolmunud, veidi maha jäetud.

💗  Jo