Sõnatu

 Kui mu suu suudaks kõik südamest soovitu sõnadeks põimida, saaks sellest kiripaela, mis ulatuks Kuuni ja tagasi. Nii nagu uusromantikud, silmad põlevad  peas, kinnitavad - armastan sind kuuni ja tagasi.

Ent minu suu on kinni. Sõnavool umbes, süda lukus. Kuuni ja tagasi, mõtlen. Kuidas mõõta mõõtmatut?

Kuidas sa saad küsida - palju sa mind armastad? Armastuse raskust ei kaaluta, ulatust ei mõõdeta. Sügavust võib tunnetada, selle põhjatut põhjatust. Ahmid tundmatu ees õhku ja ärevus pulseerib meelekohtades. Siis astud tühjusesse. Ja langed. Ja su aed lööb õitsema. Õnnelik langemine. Hirm asendub rahuloluga. Langed Kuuni ja kaugemalegi veel. 

***

Loojangu värvid palgeil, hoian hinge kinni kui päike suudleb merepiirt ja sellesse suudlusesse üleni kaob. Sellest kaugemale enam ei näe. Olen näinud lõputust. Nõjatun su vastu ja ümbritsen end su kätega. 

Pööran pea ära pakutud punasest veinist. Hiljem, su suu mu huulil maitseb nagu hilissügis, kuhu ma veel minna ei taha. Vabanen su tungist. Solvunud pilk ja jahe tõmbetuul, mis augustis aknast sisse tungib. Mu sõrmed näpivad pleediserva. Keeran seda rulli ja rullist lahti. Ja jälle. 

Sa vaatad minust mööda, või läbi. Siis ma arvangi, et olen su kaotanud - sellele loojangule ja loojanguvärvi veinile. Ja ma pean su pilku püüdma. Anuma silmsidet. Suu vormib sõnu, aga ma ei raatsi neid raisata, kui tajun, et selles tundes puudub põhjatus. Et ma isegi näen selle põhja ja see teeb korraga valu. Pealiskaudsus on kui lohakas vihm, mis ebaühtlaselt sajab. Truudusetus on pokaalis ja ma loksutan seda mööda klaasi. 

Siis joon selle ühe sõõmuga kõik endasse. Vein viib endaga sõnad kaasa ja ma läigin su pilgus. Sõrm joonistab üle su näo ja jäikus huultel kaob. Nüüd on minu kord - kõik ütlemata sõnad suudluse kaudu sulle anda. Õpetada sinda langema ja põhjatust mitte pelgama vaid nautima.

Aega napib. Läige tuhmub ja ma ei või hetkegi enam kaotada. Kuni lumm kestab ja sõnadel pole väljapääsu. 

Armastusega, Jo 🧡