Ülesõit

Nõjatun vastu reelingut. Nädalavahetus saab kohe punkti - praam väljub sadamast. Sadamaalale jääb järgmist ülesõitu ootama 4 autot. Neil ei vedanud. Roheline meri lainetab tavapäraselt ja ere päike kallab kuuma. Iga liigutus tekitab palavust. Praam on rahvast täis. Väiksed lapsed jonnivad, sest selline soe on neilegi liig; noored, kes terve nädalavahetuse on pummeldanud, jõmisevad tuhmi pilguga viimseid roppuseid; motomehed, kes tagide sees vaikselt üles sulavad; ekskursandid; turistid. Segment, kes on surutud mõneks ajaks ühte ruumi. Koroonat ei pelga keegi. Maske ei kanna keegi. 

Tunnen, kuidas koos kuumaga hakkab nädalavahetuse eufooria maha nõrguma. Võin ju soovida sellest kümne küünega veel kinni hoida, aga see lihtsalt libiseb maha. Minevikuks.

Toon endale külmikust veepudeli, mille hind on vee peal tõusnud... kaks korda vist. Jahutus on ajutine, aga ikkagi. Juba tajun, et reaalsus kasutab võimalust ja sätib end valitsema: auto kliima on korrast ära, jaah? su otsingud pole veel tulemust andnud, jaah? uus samm - kas oled kindel? 

Lähen autotekile - koht on varjus. Laevamootorite tümina summutamiseks panen cd mängima ja lasen end lõdvaks. Iga hetk viib meid möödunust kaugemale ja tulevasele lähemale. Paigal seistes hakkad vajuma. Alguses pahkluuni, siis põlvedeni. Üha sügavamale. Kui lõpuks märkad, hakkad rabelema ja lased hirmu endasse: pääsu pole! Õnneks - see pole siiski soo. Väljapääsuks on vaja rahu ja sihipärast tegutsemist, uskumist ja julgust. Kui ebaõnnestub, siis nii on ja tuleb järgmine katse. 

Seni, kuni märkad, et suvi lõhnab raskelt ja küpselt. Kõrghetk on juba möödas, on viljade valmimise aeg. Lopsakus ajab üle piiride. Päikeseloojangud on rasket ja valusat värvi ja ööpime ei malda selle lõppu enam oodata - juba on männiladvad ühtlaselt mustavad. 

Ülesõit on lõppenud. Sõidan laevast välja ja leian end liiklusrongis suunaga linna. Maailm pöörleb endiselt.   

Otsingu tulemused

Veebiotsingu tulemused

❤️ 

Jo