Enne koitu

Musta värvi linane kleit, pokaalis roosa vein. Hommikuniisked sammud murul. Ööst on saanud minevik.

Lahkunud külalistest räägib kuivavate nõude rida õueköögis. Lampide kett hõõgub veel ja ootab uut päikest, et end taas laadida. Mina laen end maha paljajalu läbi rohu astudes. Peatun pojengipõõsa juures, mis nutab roosat õielund. Kahju, kohe lõpetab õitsemise seegi ja siis on südasuvi, mis enam üllatada ei oska. 

Vaikus enne koitu. Jalutan tagaaias edasi. Marjapõõsad ja õunapuude vahele tõmmatud pesunöör. Trikoo ja rätt uinunud olekus. Neid ei tohi segada. Maasikapeenar. Kohe kõrval maitsetaimede katkutud read. Kulub tilli ja kulub salatit. Iga päev. Hetked, mis maitset loovad. 

Edasi on rohtunud ala, kus kurekell karikakardega võimuvõitlust peab. Ja siis on roosidesse uppunud värav. Punane ja valge ja uimastav lõhn, mis liikumatus öös oma sõnumit kaugele kannab. Astun kui pruut läbi värava. Muigan. Mõtlen, et nagu paradiisist välja astumine. Või siis, et astun paradiisi. Ja et õnneks saab tagasi minna. Ent praegu on see, mis õhukese kadastiku ja kibuvitsapõõsaid täis madala künka taga ootel, olulisem. Minulikum. Ainult minu ja tema saladus.

Soe liiv, mis palavaga enam maha ei jahtu. Mu sammud on sügavad, pahkluuni liiva vajuvad. Veepiir püsib peaaegu paigal. Libistan kleidi seljast ja astun edasi. Kegelt jahe tunne muutub peagi mõnusaks. Veel, veidi veel ja siis olen ma üleni peeglis. 

Kui ma hiljem värskete voodilinade vahele heidan, on hommikuni jäänud vaid napp kukesamm. Ma ei näe päeva algust, aga kuulen enne kui unele andun, kuidas kurekell kumedalt kumiseb.

🧡Jo