Alguse vaev

 Uue aasta neljas päev ja ma olen näljane. 

Näljane elamise järele. Olla on saadud küll ja veel. Kui saad aasta viimasel päeval sõnumi, et test näitab kolehaigust, siis lukustad end ohates iseenda seltskonda. See pole paha, aga viimasel päeval ollakse koos. 

Muidugi näitas aasta esimene päev mulle testil oma triibulist tõde ja nohu koos köhaga murdsid otsekui paisu tagant mu elamisse. Tere tulemast! Me pole sõbrad, ent eksisteerime mõnda aega koos. Magan, joon coca-colat ja õunamahla vaheldumisi. Nuuskan kätepaberirullist rebitud lehed nutsakuks ja prügikastis kõrgub paberimägi.

Lükkan erialaraamatu eemale. Avan hoopis kollaste saabastega pruudi loo ja sukeldun mõneks tunniks maailmast teise. Armastus paneb naha, hambad ja silmad särama. Suristan õhtul vannitoas hambaid. Need ei läigi. Silmadest, nahast rääkimata. Ma luban seda endale, sest vabanduseks on covid. Küll on kehv kosilane.

Luban, et homme saab lumi mu jäljed. 

Luban, et maailm saab mu endale kohe, kui triibud on kadunud.

Luban, et luban edaspidi ainult hea meelega tehtavat, endale ja teistele.

Kuulen, kuidas äärelinnas käib paugutamine - ilutulestik kui pitser lubadustele. Viimane paugutamine, loodan ja mõtlen haiget tehtud loomadele. Me oleme loomad, linnud, taimed.

Ja siis, kui kevadine pööripäev on juba käeulatuses, näitan ma oma säravat nahka, särvaid hambaid ja särvaid silmi.

***

Jo