Süda on sügavas unes

Süda sügavas unes, rüü hõlmad vaheliti, vööga tihkelt seotud - nii tambin päevast järgmisesse ja edasi.

Hingan hommikul sisse ja ööveerel välja. Sellest on nüüd päevi, kui sõrmed su peost lahti sõlmisin. Minu tee, eks? On jäljed, mis astutud pehmesse liiva ja need, mida ajatult astuda tahan. Natuke peatumist, et ära tunda - olen endiselt alles. Süda uinunud, ent vaim vaikselt virgumas. Päevades saadud sõnarahe, mis mööda mind sulavad maha - ma olen teisest puust, mu kaitserüü on mu enda vaikuse  taga. Eks piike lendab ja haavab - mu suu on lukus. Pole minu rida, minu laused, mida täiendada. Vaikus on kui hommikuvalgus, mis päevavärve ei reeda. 

Kõnnin neid sadu samme, sõrmed enese peos, sest külm on. Vöö pigistab ja silmadel on valguse kandmise vaev. Kui kekutav päikesehelk laotab avali kadedad ja valed, siis piisab vaid silmad sulgeda ja käed tiibadena laiali laotada. Lend, mida uinunud südamega lendan. Kõrgemale kõigest, mis praak. 

Tuksleb vaevu kevadet, sest veel pole õige tulla, või siiski... Seda hetke, kui lahti saab siduda vöö ja hõlmad valla, ootan. Ootan, et väreleks põu ja põksumist tunnistaks keha. 

Ja kui see tulekski varem, on kõik lihtsalt palju parem.

On hoogu ja julgust end tuulena tunda ja siis - laske mul lihtsalt minna!

***

Jo