Tuul üle vee

 Ma seisan kaldarinnakul ja lasen märtsituulel juustes sasida. Tuul on külm. Mu süda on külm. Tulin siia otse matustelt. Oma parima sõbra matustelt. Korraga sai aeg otsa. Meie aeg. Vesihallid lained sakitavad ja sunnivad üksteise seljas randa rulluma. 

Meie aeg. Mul ei ole isa olnud. Või noh, ta kuskil on, aga mu lapsepõlv möödus ilma isata. Oli küll mõni ema sõber, aga peagi ema loobus otsimast asendusisa. Meil oligi kahekesi parem. Mul oli ilus lapsepõlv. Olen veel sellest põlvkonnast, kes mõistab õues mängimise võlu. Seal, tagahoovis vaiba kloppimise raami juures me kohtusimegi. Sõbrad esimesest pilgust. Minust mõned aastad vanem, kiitsakas ja lõbus. Tumedais silmis pruuni tuka all põrnitsemas vabadus ja lust. Olid teised ka, aga tema oli kõigem, haaras mu jäägitult. Enam ei jäänud ma üksi trepi kõrvale norutama  - mind kaasati suurte poiste mängudesse, rattaretketele, metsalaagrisse. Sain osa kõigest, õppisin enda eest seisma ja abikätt ulatama. Minu suur sõber...

Matustel nuttis ruumitäis inimesi. Lohutamatu lesk, ema, isa, õde. Kõik, kellega elu oli lahkunuga kokku viinud. Puude võis olla põgus, ent jälg sügav. Kõned. Üks kiitvam kui teine. Olin valmistanud ette endapoolse järelhüüde. Sarga juures aga ei suutnud sõnagi öelda. Valu oli füüsiline, kõike hõlmav. Nii ma siis seal seisin, pihk vastu sõbra puidust sarka, pisaratevool põski mööda nirisemas. 

Sõber, kes näitas ette, kuida esimest ja napakat vuntsiudet eemaldada; valvas mu esimest õllekannu ja õpetas selgeks tantsusammud. Suur vend, keda mul kunagi polnud. 

Lahkusin leinaruumist kohe, kui tseremoonia lõppes. Kui sark alla laskus, ei suutnud ma enam hingata. Mu sõbrast saab tuhk. 

Päike on visa ja ronib pilvede vahelt välja, valgub üle laotuse ja hall vesi saab sine. Ka tuul maheneb. Kevadine ime, mida tema enam ei näe. Kellegi terviserike roolis sai mu sõbrale saatuslikuks. 

Seisan ja silmad kipitavad. Pisaratest ja eredast valgusest. Ma ei unusta teda mitte kunagi. 

Nüüd, neljakümne kuuesena, adun, kui üürike on see aeg, et sõpru leida, neid hoida. Lapsepõlv on nagu puu, mis noorukieas oksad laiali sirutab ja neid tüvest eemale kasvatab. Me lehvitame, kui märkame ja ära tunneme. Paar vahetatud sõna ja jälle voolavad aastad vahele. Sõbraga olime rohkem seotud - nägime paar korda kuus ja olime teineteise eludega kursis. Ma teadsin tema soovist aidata isal teha maal uus aed; viia naine reisile; plaanisime ühist jaaniõhtut saarel. Seda kõik enam pole ja ei juhtu. Järsk lõpp kõigele. Ja ei ütle, et aeg parandab kõik haavad! Praegu ei paranda mitte miski. Kõiki haavu ei paranda.  

Meri mõõdab rannajoont ja tuul libiseb üle vee. 

Kodus avan kitarrikasti. Timmin pillikeeli natuke ja võtan prooviks mõned akordid. 

Valust sünnib laul. Sõbrale, kes elab mu meeltes ja selles märtsikuu õhtus, lumikellukeste võnkuvates peades, tuules ja lootuses. Elust, kaotusest ja jäägitust sõprusest. Nagu tuul üle vee.

***