Valge vs must

Päevalagi on kõrgem kui nädal tagasi.  Valguse vääramatu jõud.  See sunnib end rohkem tähele panema. Eelkõige sellele, millega päeva täidan: milline on tuju; milline on värv, mida kannan; milline on tegu, mis mind sellel päeval rõõmustab? Sellele, mis elu ümbritseb - pere, sõbrad, töö. 

Mulle meeldib oma päev hommikul ette mõelda - mida teen, kellega lävin. Isegi, kui kõik ei lähe päris nii kui soovin, on mingi osa sellest päeva lõpuks saanud tehtud. Selged värvid segunevad õhtuks. Loojangu eel leian end rannal, imetlemas pastelset silmapiiri. Päev vajub kinni kui pärlikarp.  

Kõige keerulisem on inimene. Sa võid olla ette valmistatud ja peod heatahtena avatud, aga kui pihk täidetakse pidevalt klaasikildudega, peidad käed lõpuks selja taha. Ja ei keegi muu kui ise juhid oma mõtteid, tundeid. Ise otsustad - oled ohver või võitja. 

Ikka on mustreid, mis enam ei tööta, ei toeta. Ja taban, et need on halli varjuna endiselt alles ja kallutavad enda poole. Lihtne on langeda lõksu, millni viiv tee on palistatud punase õievaibaga. Allikas, mis päikeses sillerdab, ent valguse kadudes pritsib pigi. Miks siis neid mustreid muuta ei suuda? Mis õppetükk veel läbimata on?  

Ammu on aeg uusi mustreid luua, värskust ja küllust ellu tuua. End samblast vabastada ja tärgata, tõusta päiksele vastu. 

Olla see, kes päriselt oled. Eesmärk igaks hetkeks. Osata näha läbi võlts headus, teha enda hingele kummardus ja paluda andeks, et nii pime oled olnud. Kildhaaval end uuesti avastada ja südant rohkem usaldada, sest süda ei valeta.  

Nii nagu päike upitab end igal hommikul üle öö, nii tuleb end rohkem usaldada ja luua erke hetki, mis  õhtu tulles helendavad. Uued mustrid, mis sind oma soojas peos hoiavad.

***

Jo