Olen ma halb?
Tuba on trotsi täis ja põrnitseb tuhmi lambivalgusega minust mööda. Nagu mind polekski olemas. Aga ma ju olen!
Kaks päeva, kaks erinevat kohtumist, kaks täiesti erinevat inimest. Ja ma kui eesel kahe heinakuhja vahel, ent silme ees ei terenda mitte näljasurm vaid paksuks mineks, sest stressis olek nõuab ainult šokolaadi.
Läks vist juba 8 või 1+ komm.
Saan kokku Mehega. Kirjutanud poolteist kuud igapäevaselt igapäeva elust. Kirjad on korralikud - pikad, minimaalsete kirjavigadega, sellised laused, et lugeda ladus. Pilt pole päris see mis reaalsus. Kaua läks, enne kui virutaalpilt reaalseks sai. Esimene mulje - oh, pikk, saan ometigi kontsadega klõbistada. Teine mulje - pisut kulunum väljaanne kui pildimehel. Lihtne, eesti keskmine, pigem hall kui värviline. Tagasihoidlik ja tasase jutuga.
Kohtumine sai otsa. Mina meeldisin. Ootasin päeva, kakski, et äkki tuleb mingi tunne. Ei tulnud.
Saan kokku Mehega. Vau! Punane jope. Pikk. Hm... Numbrinäidust näeb noorem välja. On palju näinud, on palju käinud, on palju kogenud. Huvitav on. Värviline ja .. isuäratav. Otse silma vaated, otse öeldud mõtted. Kerge pahelisuse aura, istun kui nõeltel. Mu kõhutunne kerib end lahti ja susiseb, et flirdi, meelita. Üritan. Tõesti kohe.
Kodus kerin end teki sisse ja tunnistan endale, et ma päriselt ikka vist ei tea, mida ma tahan.
Jah, annaksin ma natuke järele, saaks minust võõras linnas võõra maja perenaine. Turvaline, stabiilne, elu kui rahulikus voolus jõgi, kus säng ja käänud on ette teada. Merd ei ole... Kas ma seda siis tahangi? ... Ei.
Või siis suhe, kus kaks emotsionaalset inimest kokku põrkuvad ja iga tund on ettearvamatu? Samuti ei. Kuigi kaalukauss kõigub ilmselgelt viimast eelistama.
Olen ma sellepärast siis paha, et liig turvalist elu ei soovi?
Mida ma tahan? Keda ma tahan?
Kui need kaks saaks kokku sulatada, oleks see, mida ma vajan...
Kas selliseid siis üldse olemas pole?
Kaks päeva, kaks erinevat kohtumist, kaks täiesti erinevat inimest. Ja ma kui eesel kahe heinakuhja vahel, ent silme ees ei terenda mitte näljasurm vaid paksuks mineks, sest stressis olek nõuab ainult šokolaadi.
Läks vist juba 8 või 1+ komm.
Saan kokku Mehega. Kirjutanud poolteist kuud igapäevaselt igapäeva elust. Kirjad on korralikud - pikad, minimaalsete kirjavigadega, sellised laused, et lugeda ladus. Pilt pole päris see mis reaalsus. Kaua läks, enne kui virutaalpilt reaalseks sai. Esimene mulje - oh, pikk, saan ometigi kontsadega klõbistada. Teine mulje - pisut kulunum väljaanne kui pildimehel. Lihtne, eesti keskmine, pigem hall kui värviline. Tagasihoidlik ja tasase jutuga.
Kohtumine sai otsa. Mina meeldisin. Ootasin päeva, kakski, et äkki tuleb mingi tunne. Ei tulnud.
Saan kokku Mehega. Vau! Punane jope. Pikk. Hm... Numbrinäidust näeb noorem välja. On palju näinud, on palju käinud, on palju kogenud. Huvitav on. Värviline ja .. isuäratav. Otse silma vaated, otse öeldud mõtted. Kerge pahelisuse aura, istun kui nõeltel. Mu kõhutunne kerib end lahti ja susiseb, et flirdi, meelita. Üritan. Tõesti kohe.
Kodus kerin end teki sisse ja tunnistan endale, et ma päriselt ikka vist ei tea, mida ma tahan.
Jah, annaksin ma natuke järele, saaks minust võõras linnas võõra maja perenaine. Turvaline, stabiilne, elu kui rahulikus voolus jõgi, kus säng ja käänud on ette teada. Merd ei ole... Kas ma seda siis tahangi? ... Ei.
Või siis suhe, kus kaks emotsionaalset inimest kokku põrkuvad ja iga tund on ettearvamatu? Samuti ei. Kuigi kaalukauss kõigub ilmselgelt viimast eelistama.
Olen ma sellepärast siis paha, et liig turvalist elu ei soovi?
Mida ma tahan? Keda ma tahan?
Kui need kaks saaks kokku sulatada, oleks see, mida ma vajan...
Kas selliseid siis üldse olemas pole?
Kommentaarid
Postita kommentaar