Vihmaga aknaid ei pese

Minu meelest on see nii, et ükskõik, mis teed või oled tegemata jätnud, hiljem kahetsemine on kui hallitus. Ma püüan kahetsust peita muude tegevuste alla, aga ta annab end ikka märku - olen olemas. Vastik ja ligane.
Mõnedest tegemistest saan aru jah, et väär ja puha, ent kõikumatu trots sunnib asju tegema teisiti kui tahetakse, kui ette nähtud on.
Nii siis siplen kahetsuse vastikult kleepuvas võrgus.
Kahetsen, et jätsin märkamata...
Kahetsen, et jätsin ütlemata ...
Kahetsen, et ei julenud ....
Kahetsen, et ei teinud...
Kahetsen, et tegin ...
... et ütlesin ...
... et julgesin ...
... et tegin...
.... et nägin...

Sõna "kahetsus" ise on selline ahastuslik ja liiga pehme iseloomuga.
Väljapääs?
Tegelikult lihtne. "EXIT"  vilgub neoonrohelise tulikirjana koguaeg silme ees ja südame sees: vaja vaid ses suunas liikuda ja uks avada.
Manuaal. Ole see, kes oled, ära kiika pidevalt üle vasaku õla, vaata pigem ette. Ole täna, ole nüüd. Ära mõtle, et "kui...", mõtle "vau".

Eulülikooli magistriõppesse mind ei võeta veel. Aga ma teen usinalt oma semesti koduülesandeid ja usun, et Meister näeb, sest aegaajalt näib - ma olen juhitud. Ülesanded muutuvad keerulisemaks.
Uued kogemused ei lase kahetsuse hallitusel edeneda. Ja ma unustan selle sinna, minevikku.

Ent vihmaga aknaid ei pese.