Sünnipäev

Kunks avas riidekapi uksed ja taskeeris, pea pisut vasakule kaldu, riidepuudelt vastu vaatavaid riideesemeid. Värviparaad. Tumesinine, must, pisut heledam must, briljantroheline, sinine, särtsinine, fuksiaroosa, jälle must...
Pilk tagasi. See! Roosa.
Fuksiaroosa pluus oli ilmselgelt meelitatud, sest suisa libises riidepuult Kunksu ootavasse kätte. Kunks tõmbas sõrmedega üle pluusi, püüdes meenutada, millal viimati seda kandis...
Seeliku kord.
See kastanpruun ehk? Ei. Põlvini ulatuv must samet? Ei-ei. Oo, suve lemmik - tumehall, satsidega.... aga selle jaoks on teised, soojad päevad. Öösinine? Mh, hea kontrast tekib ja seda on mulle just vaja.

Jazzi mängiv muusikakeskus toonitab riietumist. Kunks on valikutega rahul. Ümisedes liigub ta ovaalse peegli ette ja hindab enda peegeldust. Nooh?
Pisike roosa huuleläike pulk avaneb ja pintseldab naise huuled sädelema. Tumesinine lainer jutitab ripsmekaare ja Kunks jääb pildiga rahule. Silmad säravad ja pilluvad tähti. Naerune suu muudab peeglinäo kütkestavaks.

Süsi on seda ülesehitmist tukkudes pealt vaadanud. Nagu stoppkaadrid reas: plõks, sinine seelik; plõks, roosa suu; plõks... unine ja hägune miski.

Kunks tantsiskleb kööki.
Ahi teatab, et sepik on valmis. Lõhnab mõnusalt ja turvaliselt. Keevasse vette rändab vaarikavarre tükk ja jupike kaneelipulgast. Energia tee.
Nii. Külmiku helenduvast sisemusest rändavad köögilauale soolalõhe, pudel valget veini, võipakk. Kunks avab pudeli ja valab veini kõrgesse pokaali, mekib. Suurepärane.
Ahjusoe sepik aurab ja noaotsatäis võid sulab momentaalselt sisusse. Naine neelatab.
Süsi ei malda rohkem tukkuda ja volksab kööki, nühib oma kõrgesse kaarde aetud selga vastu nõia jalgu ja teeb hakatuseks õrna ahastusliku nurru nagu oleks ta maailma kõige õnnetum kiisu... Kunks muigab ja avab kalakonservi.
"Kiti-kiti, kat-kat-kat" laulab ta ja asetab taldriku kassi ette.

Veel lonks ja siis on lõhevõileiva nautlemise kord.
Tuul huilgab ümber maja ja on tige, et teda pole tuppa kutsutud. Meri mängib kaldaribal ja hüppab hooga üle kaijupi. On hakanud sadama. Tuule viha on kuri - peksab vihma kui saunavihta vastu aknaruute ja korstnas lõõtsub ähvardav ulg.
Õige, kamin on vaja süüdata. Kunks seab kuivad halud ja paberituusti valmis ning süütab tiku. Esimne kustub ära. Teise puhub ära korstnast sisse pugenud tuuleniru, ent Kunks ei jäta jonni. Kattes peoga tikutuld, nilpsab leegikeel peagi paberit ja paisub hoogsalt. Tuul saab sahmaka tulist ja tõmbab tule endaga mööda lõõri üles. Kaminasisu lahvatab mõnuga põlema. Roosa ja oranži pidu.

Kunks loputab käed. Võtab võileiva ja veini ning sätib end kiiktooli. Nii mõnus on!
Paar kriipsu muusikale volüümi juurde ja pidu missugune.
Tundemere lainetus on loid ja tüüne, kui vastandiks sellele, mis õues toimub.

Siis teatab seinakell, et on aeg. Kell on seitse. Aknaist piilub sisse sõõrjate silmadega pime. November.

Kunks läidab küünlad. Neid on rohkem kui tosin. Kamin on rahunenud ja nosib laisalt aeg-ajalt lisatavaid halge.
Põrnadalamp kustub. Nüüd on nii nagu peab. Uus plaat muusikakeskusesse. Pisut keldilik, sügav ja kutsuv helide kaskaad. Kui aegade taguste õdede laul. Turvaline ja kodune. Kunks valab veini juurde ja astub siis täidetud pokaaliga peegli ette, mille ees põleb küünal.
"Palju õnne mulle!"
Peegelpind ja pokaal kilksuvad üksmeeles kokku. Kunks vaatab peeglisse, otsa oma sinistele silmadele, otse üha lainevate tumedate iiriste sügavusse. "Õnne...", sosistab ta veel kord ja pöörab siis peeglnäole selja.

Küünlaleek peegli ees väreleb.
See, kes peeglist Kunksu selga vaatab, liigutab huuli.
.... Õnne, Sulle...