Järjekordne

Päike sihtis jultunult läbi aknaruudu. Süsi nautis seda sooja laiku vaibal, kogu tema olekust õhkus tervet maailma rahu. Päeval oli kesktund selja taga ja Kunks kiikus närviliselt kiiktoolis. Temas puudus igasugune rahu. Juuksed, mis hommikul kalmbriga hooletult kinni sai tõstetud, olid libamisi salgu haaval välja pugenud. Pilk püsimatu ja nimetissõrmed joonistasid pöidlaotsel närvilisi ringe.
Mis on? Või mida ei ole?
Päikese halastamatu silm kontrollis eile kraamitud tuba. Tolmukübed tantsisid lõputut tantsu valgusvihus.
Tolm. See tolm. See vajub raskena mu peale ja matab mu siia igaveseks. Kas ma siis tahan seda? Kunagi vist tahtsin.
Tilkuma hakanud räästas laulis vastu aknaplekki prohvetlikult varsti-varsti algavast lilleajast, uuest sünnist ja ... punguvast armastusest. Aknaplekk oli tänulik kuulaja ja flirtis meeleldi sulatilku püüdes.
Armastus? Mis asi see on? Tühipaljas tunne, üks emotsioon, mis ...
Kunks tõusis rapsakalt toolilt. Süsi tõstis ehmunult pea ja oli segamisest tõsiselt häiritud. Rahu ka ei saa...
Päike oli oma ringkäigul jõudnud naisest vabanenud kulunud kiiktooli. Süsi hüppas elegantselt veel istumissoojale toolile ja haigutas magusalt. Maailm võis edasi pöörelda, aga võis ka seisma jääda.

Kunks näris endale märkamata juba narmais olevaid huuli. Avanud nõudekapi, valis ta kõrge pokaali. Külmikust ilmus lauale valge vein. Korgitser? Miks see pole oma tavapärasel kohal? Pilk suunatud köögiletile, fookuses mõranenud kruus ja seal sees see avaja end peitiski. Hm.
Avamisrõõmu kerglaslik plumps! ja klõk-klõk-klõk - täitus pokaal mesikuldset värvi veiniga.
Esimese rüüpe tegi naine otse leti ääres. Pole paha.
Klaas sõrmede vahel, suundus naine oma töölaua taha. Avanud arvuti ja seni kuni masin püüdlikult ja piinliku aeglusega üritas käivitada tekstiprogrammi, vaatas Kunks aknast õue. Meri oli unine. Tüünne ja õline, kandes raskelt pealesunnitud rahu. Kui veebruar pakast paugutab, siis on kogu see hall väli tardunud. Siis on ohtralt külalisi oodata. Nii autoga kui autota.
Kuvari valge pilt. Kunks rüüpas ja alustas. Ta tippis kiiresti. Sõrmed olid kohati kimpus, sest mõtted ründasid pealetükkivalt.
Naine peatus ja jõi pokaali tilgatumaks. Tõusis ja naasis köögist koos pudeliga. Klõk-klõk-klõk.
Pea kergelt kuklasse kallutatud, ahmis naine veini endasse nagu vett. Pudelist valgus klaasi lisa.
Kerge muie katkistel huultel, luges Kunks korraliku tähejada läbi.
Ei! See ei kõlba nii.
Pilk peaaegu tühjal pudelil, avas ta kirjutuslaua ainsa sahtli. Otse arvepidamise kausta all oli paberiblokk. Rutakalt rebis Kunks sellest pealmise lehe,  arvuti kõrval olevast pliiatsitopsist soris välja oma lemmikpastaka, pistis selle otsa endale teadvustama huulte vahele, pilk pisut vidus ja kaugel, aeglaselt liikuval veeväljal, mõte teab kus...
Ja siis ta kirjutas - veid rutakalt nagu jääks ta kuskile hiljaks. Tähed olid ebaühtlased, aga mida rohkem sõnu tekkis, seda ühtlasemaks need muutusid.

Ma armastan Meest,
kes julgeb riskida. Kes hoiab ja toetab. Toda, kelle naeru pärast olen ma nõus andma ära kõik. Tegema mida iganes.
Ma armastan Meest, kes hoolib.
Kes kuulab ja vaatab otsa.
Kelle usalduse pärast ei pea valedega võitlema.
Meest, kelle nimel olen valmis loobuma. Loobuma laiust.
Meest, kelle käte järgi igatseb keha veel enne kui need on puudutuse lõpetanud.
Meest, kelle olemine on nii loomulik nagu öötaevas vee kohal.
Armastan Meest, kes annab ja võtab,
kelles on sõdalase vaprust ja lapse süütust. 
Meest, kes teab ja tunnistab, et armastab.
See Mees saab kõik:
mu hingatava õhu ja tuksed mu sees.
Mu naeru ja sõnade tagamõtted.
Ja pisarad. Ja rõõmu.
Ja pehmuse.
Ma kingin talle päeva ja öö.
Kogu selle avaruse, mis pilgule avatud.
Ma teen temast Surematu.
Nii suur on mu Armastus. 
Suur ja lõputu.
Mees, kes mu armastust kanda jaksab -
Kus Sa oled?

Kunks jõi pokaali tilgatumaks, kallas pudelisse alles jäänud vähese veini veel klaasi ja rüüpas uuesti. Läbi lugemata, rullis naine paberi kokku. Tühja pudeli põhja puistas ta roosat vannisoola. Lisas mõned suvel rannaribalt korjatud kivid ja haprad beežid teokarbid. Siis surus läbi pudelisuu kirjarulli ja kõige lõpuks vajutas peale korgi. See vajas jõudu. Kunks keeras korki, et see tihedalt ja tihkelt täidaks pudeliava. Siis võttis ta laualt pooleldi põlenud roosa küünla ja tilgutas kraanikausi kohal kuuma vaha korgile.

Naine haaras esikunagist päevinäinud kollase jope, surus paljad varbad veidi vildistunud valgetesse sokkidesse ja nii kängitsetud jalad omakorda matkasaabastesse, neid kinninöörimisest vaevumata. Rutakalt, haaranud köögist pudeli, tõttas ta majast välja. Hoolimata päiksest, oli õhk karge ja kõrvetav-külm.
Värske õhk tegi sissehingates valu. Aga see oli mõnus. Ruttu, enne kui ma ümber mõtlen.
Kadakavalvurite vahelt läbi kiirustades, kohati libastudes ja ebaühtlaseid jälgi maha jättes jõudis naine lõpuks rannale. Hingeldades ja juukselõksust vabanenud juuksed näo ümber sassis, võttis ta hoogu ja viskas pudeli kõrge kaarega nii kaugele kui jaksas. Läbipaistev klaas püüdis kinni päikese ja see mängis viivuks pudeli kui uue leluga. Siis kostis madaltooniline plumpsatus ja pudel kadus.
Kõik. Kunks püüdis pilguga, et ehk näeb veel nende laisalt kiikuvate lainete vahelt pudelit, ent ei, kõik oli täpselt nii nagu mõni minut enne oli olnud. Seal, veeposti sügavuses see pudelikiri nüüd on, määratud siis kas sinna igaveseks, või jõudma kunagi kuhugi.
Kunks pööras merele selja. Õlad kollase jope all ettepoole surutud, olek veidi kühmus, liikus naine aeglaselt maja poole. Töö oli tehtud. Enam polnud kiiret.

Ta trampis saabastelt lume maha ja astus tuppa. Jope vajus seljast esikupõrandale ja sinna see jäi, imestades, et miks nii?


Diivan haaras naise hellelt oma sülle. Kunks tõmbas end konksu ja juba ta magaski. Sassis ja kogu küpsus asendunud lapseliku kaitsetusega. 

Süsi tõstis kiiktoolis korra pea, raputas, vaatas magavat naist ja sulges siis omakorda silmad.

Järjekordne päev liikus oma lõpu poole.