Usaldus näpistab valusalt

Ilus, omakeelne sõna – usaldus. Välja öelduna pehme ja voogav. Kannab juustel krooni, mille usaldaja, pärast järgi katsumist, siirana teist kroonib.

Öeldakse, et usaldus tuleb välja teenida. Mu meelest on naised varmamad usaldama kui mehed. Lihtne on pimestada kehakeele ja julgustava silmavaatega, paari enda emotsiooniga a la „ah-haa! ta teeb seda samamoodi“ või „meil on täitsa ühine maitse“. Krõks käib ja sa usaldad. Usaldad nii, et jagad ühiselt hingatavat õhku, räägid ära oma südamesopi salaruumi koodi, lubad arvustada ja usud, täiesti silmad-kinni usud ja usaldad.

Ent ühel päeval on kõik teisiti. Sa oled läinud usalduse rada mööda üha kaugemale ja kaugemale, märkamata, et oled juba pikalt kõndinud üksi.

Su pilk on olnud silmapiiril, vikerkaare taga ja suu vadistab vaheldumisi oma rõõmudest ja muredest, pikkides teksti küsimärkidena kõhklusi-kahtlusi.

Ja siis korraga üksi. Pilk kõrgustest tagasi jalge ees ja tunne ärev – kuhu ta sai? kuhu maha jäi? mis juhtus? kuidas?  miks?

Usalduse kadumine avaneb põhjatu tuhmhalli kuristikuna, millest hoovab lõputult külma ja pimedust.

Hetketunne: hirm. Siis solvumine, mille küljes ripub pettumus, siis kahetsus ja kõige taga tuleb nõretav kurbus.

Muud esialgu ei olegi – niiskete ja hallide tunnete tulv, mis mähkub su ümber ja pigistab.

Sa võidki sinna kuristiku servale konutama jääda. Pea peidetuna käte vahele ja olla iseendaga aegade lõpuni lohutamatu. Ja lihtne on teha see üks samm sinna haigutavasse tühjusesse.

Silla ehitamine üle kuristiku? Materjali pole. Usalduskriis võtab kõik – ka võimaluse usaldus taastada.

Tagasiminek on nõrkadele.

Siis… edasi? Kõnnid mööda kuristiku serva. Mõtled ja arutled. Mõistad lõpuks, et see oli üks valus õppetund. Et see, kes pisaraid tekitab, ei ole su sõber. Et see, kes eemaldub märkamatult, pole väärt võimalust. Et see, kes mõtteid mõrutab,  pole tegelikult su mõtlemist väärt.

Klaar? Koged uut jõudu. Koged tuult, mis näksab huult. Koged avarust ja heledat ilma. Ja seda, et sa ei kõnnigi enam kuristiku kõrval vaid soojal liival, paljajalu, taskutes andmisrõõm ja hing tänulik, et nii on.