Kunksu lugude lõpulugu.

Pakkisin oma asju seljakotti. Arvuti kõrvale mahtus veel üks sokipaar ja pooleliolev raamat. Tõtt öelda ma ei teadnudki, kui kauaks ma ära jään. Nagu sellest keegi hooliks. Juba mõnda aega on see mineku-mõte peas keerelnud. Lihtsalt teadmine, et kui meri on jääs, siis ma lähen.
Peale Ragnest lahkuminekut olen elanud tükati keerulist elu - kogunud poisilikke ja vanamehelikke kogemusi ritta kui äreva südame elektronpilti. Ma ei ole uhke selle aja üle, ent ei kahetse ka.

Tütrega saan kokku Mosaiigis. Ta on oma ema moodi - siuglevalt sale ja pisut mossis torusuu pähkelpruunide silmadega moodustamas täiusliku kolmnurga. Mu tütar on ilus. Mu eksnaine on ilus. Kui Mirell lauale läheneb, püüab ta kõrvallaudades olijate pilke. Kurat, mõned on vanemad kui mina, pilgud õlised ja näljased! Tõusen ja lükkan saabuja jaokstooli lauast eemale. Minu tütar, urisen sees neile liigainitistele pilkudele.
Kui keegi mind praegu mõistab, siis on see Mirell.

Tunni aja pärast olen juba bussijaamas, et alustada pikka teekonda laiule.

Talvine linn on hall ja libiseb ükskõikselt läbi bussiakna.
Miks ma sinna sõidan? Äkki ma häirin? Joris ei tea ju oodata. Need üksikud ja katkendlikud meiliread, mida ta paar-kolm korda aastas jooksul saadab, neist ei loe tegelikult välja, kuidas tal seal on. Või ei ole.
Pisut tunnen end süüdlasena, et ta sinna laiule sattus, kuigi mul ei ole juhtunuga mingit seost. Lihtsalt ma aiman. Pusle on aja jooksul peaaegu terviklikusk pildiks kokku saanud. Kuigi see tundus aastaid mõistatusena, et kuidas saab üks elujõus ja seltskonna üldine lemmik valida üksildase ja  peaaegu maailmalõppu meenutava elupaiga? Mida aasta edasi, seda vähem me sõpruskond temast räägib - Joris, kes valis linnaparadiisi asemel üksidlase elu üksildases kohas. Üksiku laiu Kunksmoor. Kunks, kes...
Meenub üks kuum suvepäev. Trehvasime Jorisega Politseipargi purskaevude juures kokku. Tema, lennukas nagu alati, oli teel ühelt kliendikohtumiselt teisele ja võis arvata, et palju meeldivamale. Purskaevude ja päiksekiirte murdumise vikerkaar moodustas ta selja taha helendava halo, mis nüüd meenudes mäletan pigem helesiniseid tiibu. Ta oli ilus kui liblikas. Silmad särasid ja naerdes avanesid tervituseks lopsakad huuled, paljastades säravvalge hambarea. Vaat kus armastus muudab naise ebamaiseks, mõtlesin tookord ja naersin talle vastu. Me embasime nagu sõbrad ikka embavad. See kiirgus, heledus - olen näinud sarnast veel - siis, kui Mirell oli napp minut siin ilmas elanud ja mahtus mu kahte pihku.

Buss on jõudnud maanteele ja igav linnavaade asendunud lumekoormat kandvate metsatukkade ja muhkliku põllumaaga. Must-valge dokumentaalfilm.

Mõned kuud hiljem, pärast seda pargi trehvamist, kadus Joris seltskonnaüritustelt. Sosistati, et kuum armastus sai läbi - nagu ikka - mees oli osutunud tüüpiliseks eluvennaks, jäänud Jorisele alatult vahele. Joris, kes oli just armastuse tipul, sai murtud ja miski ei suutnud tema kuhtumist peatada. Väidetavalt oli ta käinud psühholoogi juures. Vist isegi kaardimoori külastanud. Nii naised saunas rääkisid. Mehed? Saunas võttis maad vaikus, kui keegi juhuslikult Jorise nime mainis. Ühmati, et keegi olla vist näinud, aga täpselt ei tea ja mis sest ikka rääkida. Naiste loba. Meestel muudki rääkida.

Aastaid hiljem, kui sain nelikümmend, tuli mu meilile õnnitlus ja palve tervitada naist ja tütart. Sellest meilist sai alguse Jorise ja minu rabe ning kaootiline meilivahetus.

(kuidas edasi, tuleb lugeda siis, kui see aeg kätte jõuab)