Kui peatükk saab punkti.

 Virtuaalmaailm kubiseb aasta kokkuvõtetest. Loetakse üles plussid ja miinused; riputatakse vaatamiseks läbi aasta tehtud pildikollaaž. On kiitlemist, on nördimust, uhkust ja eelarvamust nagu ühes korralikus Jane Austini romaanis. Muljetavaldav ja mitte midagi ütlev neile, kes asjaga seotud pole. Miks me siis seda teeme? Kaldun arvama, et suur osa ei teegi. Või kui teevad, siis nii, et see ei kajastu kusagil. Ometigi allutakse uue aasta ööl sõnulseletamatule, et kõik hea ja uus saab kaheteistkümne löögiga kinnitatud. Jätame selle kulunud kuue ja võtame uue! Võibolla, et number suurema.

Lugesin sõbra seinalt, kui keeruline ja kiuslik see mööduv periood talle oli. Pikk, ehe ja julge emotsioon. Kurb, et nii oli ja loodan südamest, et iga uus päev teeb ta tugevamaks. On õnn, kui sul on tagala, su toetustiim, mis on olenemata olukorrast alati sinuga. Kui ise üle õla vaatan, siis tuleb endalegi tunnistada, et lihtne see 12 kuud nüüd küll ei olnud. Aeg sellele kõigele selg keerata. 

Nautisin võimalust pärast jõule teha restart. Eemalduda argisest nii, et sain mõrad endas parandatud ja olla lihtsalt iseendale olemas. Kohustusteta. Emotsionaalse raskuseta. Naasnuna taipasin, et tagasi kodus ongi see õige tunne - "tagasi koduse olemise tunne."  Uut aastanumbrit soovin puhtalt lehelt alustada ja täita päevad sellega, mis mulle tõeliselt rõõmu ja rahuldust pakub. Olla see, kes olen ja olla soovin: see, kes loob.

Lubadused?

Unistada suurelt ja selgelt. Alustada alati iseendast. Lubada olla vait siis, kui tõmbetuul tuulelippudes karussellitab ja lausuda sõnu siis, kui aeg ja tunne on õige. Teha asju nii, et endale meeldib. Lehvitada ja kallistada. Uksi sulgeda ja avada. Julgeda kukkuda ja teiste kukkumist tunnustada. Nii õpime ja saame teada, kas meid on üks või mitu. Kaotada elust kõik parastajad ja näpuga näitajad. Valada pisaraid, kui õnn seda nõuab. Uskuda alati, et headus võidab ja positiivsus on nakkav. Tunda ja hoolida, sest ainult armastus loeb.

***