Elust enesest

 4.45 ja uni lehvitas. Uneäpp loeb kokku 5 tundi ja 53 minutit. Eesmärgist jääb puudu 67 minutit. Või et ärkamine oleks pidanud toimuma 6.15 - 7 vahemikus. 

Ma ei suutnud uuesti uinuda. Töised mõtted haarasid võimu ja sõrmed telefoni. Taevalikust rahulolust iseenda ja maailmaga eraldab mind kuristik. Ehitan silda. Millega? Positiivsusega ja sellega, et kõik ei ole ja pea olema must ja valge. 

Hiljuti kandideerisin koolitusele, mis oleks sisaldanud loenguid teemadel, millest tunnen endal tööalaselt vajaka olevat. Krõbeda hinnaga koolitus, mille eest oleksin tasunud ise. Eile sain e-kirja, kus sain info, et ma ei pääse sellele koolitusele. Puhh! Hingasin välja ja kõik logises paika. Pean tunnistama, et ma sisimas ootasin seda otsust - kui see kursus tundus mind abistav, siis otsuse ootel olin hakanud kahtlema - teemad teemadeks, aga kas see on ikka see, mida ma päriselt vajan, mida ma tegelikult tahan? Kahtlustest sai otsus - see ei ole ju tegelikult see, mis mind väärtustaks; sellest saaks läbides järjekordne A4 tunnistus sahtlisse. Kui osutun valituks, siis teavitan, et las koha saab see, kes seda rohkem vajaks. Õnneks ei pidanudki ise loobuma - fortuuna tegi oma töö. Aitäh! Ja selle raha suunan nüüd iseenda hüvanguks - mitte selleks, mida tahan, vaid mida vajan. 

Ei saa endale luua lisastressi, isegi kui see oleks positiivse märgiga ja tasakaalustaks olemasoleva, kui pole vaimselt ja füüsiliselt muutusteks valmis.  

Jõulud on mahakäimise aeg - kiirustamine toob rabedaid otsuseid, mis kaua ei püsi. Ajutine logiseb eos.

See aeg, mis jääb pühade ja uue aasta vahele on "time out". Restart iseenda heaolu hüveks. Selguste julguse aeg. Uneaeg. Lahti laskmiste aeg. 

2 kohvi ja ma olen valmis uueks päevaks. Pikk ja põnev saab see olema. Meelerahus tehtav ja loomulik mulle. 

***