Uitmõtteline laupäevaõhtu

 Oleksin nagu kogemata siia eksinud... Või avanud vale ukse... Teadlikult vältinud sattumist siia. Ja see teeb kurvaks. Kurbus tekib sellest, et ... see on nagu mu enda hoolega rajatud aialapp, mille paraku umbe olen kasvada lasknud. Mina olen lasknud, mitte keegi teine. Egas midagi, võtan aga labida ja reha ligi, seemnepakk piilub taskunurgast välja ja katsume seda aeda siis natuke kõpitseda. Mina, kirjutaja, Sina, lugeja.

Hm. Varasemalt olen arvanud, et kirjutamine on nagu varrukast sõnade välja raputamine - tõsta vaid käsi ja juba kligisevad varrukas sõnad vastu teineteist põrkudes, sõnapaare moodustades... Kukuvad välja ja siis nad ongi su silme all - sina pead ainult nende korratud juuksed ontlikuks kammima ja vaatama, et püksipõlved poleks määrdunud. 

Ühtegi aeda ei sa korda, kui ainult rahmida. Armastusega tuleb teha ja hoolida. Toetun labidale ja vaatan kõrget taevast. See on nii kevadet täis, et päikesesse ilma prillita vaadata on valus. Ohtlik nagunii. Päike paitab mu musta värvi retuuse ja kohe on soe. Petlik, eks ole, sest tõelise kevadeni läheb veel mitu aega, ometigi teeb mõnusaks teadmine, et ülehomme on esimene kevadekuu. Ja juba on nartsissid ja tulbid müügil. Terrassinurga lumikellukesed pole veel tõusnud, ometigi käin neid iga päev piilumas... Ja kaktused tuleb unest äratada ja teised lilled ümber potitada. Ja sõnadega tuleb hoolikalt ringi käia.

Muusa on kusagil isolatsioonis ja seepärast pean ise hakkama saama. Iseendale valu tegema, iseendale ülevõllirõõmu lubama, et oleks emotsioon kui hüppelaud, millelt hooga end lennutada. Siis tekibki see, et sõnad jooksevad minuga võidu, et kes enne sõrmi jõuab end ritta seada. 

Ma isegi ei võistle. Ei siin ega päris elus. Päris elus on kindel norm, mille igapäevaselt täidan ja see stabiilsus meeldib mulle rohkem kui nädalaks ajaks end sõbrannaga võrdlema panna. Tean, et sellele järgneval nädalal, läheb tal kõik endisesse rütmi tagasi. Sellepärast seilangi pigem oma endist kulgemist. Kindel nagu see, et päike tõuseb ja loojub igas päevas, vahel me lihtsalt ei näe seda. Ilm ei luba.   

Merekutse. Juba hoovab mu sees, kusagil põhjas. Sirutab vaikselt ja lainetukset tunnen, kui mereääres kõnnin. Määrdunud lumi kükitab räpakana veepiiril ja ootab ilmetult oma sulavat lõppu. Ma ei aita kaasa. Kõik juhtub omal ajal. Ka see, et kirjutamiseks õige hetk tuleb. Või Muusa jõuab enne seda, kui ma näpud arvuti kohale sean. Naljakas, nägin üks päev müügil oranži kirjutusmasinat. Sellist, millel tippides häält teeb. Mõtlesin korra, et ostan, aga sellel tipitud tekst ei jõuaks koheselt ekraanile. Või oli see märk, et sellel saab romaani tippida? Oranž romaan. Sellest, kuidas suvi lõhnab. Ja armastus. Ja Hiiumaa.

Armastusega,

Jo 🧡