#kahvelkintsu

 Kahvel kintsu! ma ütlen. Kuigi ega nendest aukudest seal suurt kasu pole - rasv neist ju välja ei voola. Aga vihaseks ajas küll - kõnni ja kõnni ja kõnni ning ikka on suusapüksid kuradi kintsukad. Võiks ju mõelda, et talvel hea - pane muudkui vammuseid otsakuti selga ja ei need ülevoolavad kurvid silma riiva. Ok, silma ei riiva, aga enesetunnet küll. Minu enda enesetunnet. Ja ma näen rohkem endasarnaseid nende puhvmantlite ja jopede all. Varjame end rõõmsa näo taha, et suurel on soojem ja suur on rõõmsam. Ja nii võibki olla, kui sellega ei kaasne see, et süda puperdab heast peast ja surub rõhu laeni. Või saapapaelu kinni sidudes jääb kõht ette. 

Koorin end esikus õueriietest vabaks ja kohe on endiselt laperdav olemine tagasi. Nagu rõõmus labrador. Kirun ja mõtlen, et mismoodi T saab ainult kõndides oma labradorist hõrgu hurda välja võluda, aga mina näen vaeva, teen tööd, ent armastust ei kuskil. Armastus, mis mulle endale pai teeb.  Saapapaelad on veel väike mure. Oeh. Kõht on tühi. Külmiku uks kääksub, kui selle avan. On see temapoolne etteheide? Vaatan brokolipakki sama etteheitvalt kui uksekääks ja sulgen ukse. Ikka kriuksub. Valudes vist.

Mina ei taha ei spinatit ega kurki ega hiina kapsast - sellepärast, et on külm! Ma tahan rohkem toekamat suutäit. Sorry, perearst, aga ma eiran veel vähemalt 2 kuud su tevislikke toitumisalaseid nõuandeid. Närin kana ja lürbin magusaks ampsuks kama. Valetan. Kama suhtes siis. Kama käib keefiri ja jogurtiga kokku küll, aga alles siis, kui päikesel on kõrgamt rada liikuda. Praegu on juust, sepik... Oo, greip! Ma ju ostsin üks päev greipi! Haaran selle järele ja peagi nõgrub mõrkjas mahl suunurkapidi lõuale. Mõnusalt mõru. 

Aga pärast greibipooltundi tuleb järgmine isu. Siis lähen ja vaatan oma nukraid suusapükse ja otsustan, et tänaseks aitab. Lürbin vett ja soolikad laulavad minoorseid trioole. 

Ja üleüldse, ... kahvel kintsu, ma ütlen!

***

Jo