Muutumine

 Sel kargel hommikul, kus oksad kannavad liikumatult oma härmarüüd, mille päike omakorda kiirgama lööb, laskun alla, randa. Leidmaks su jälgi, mille ööhõlmas sadanud lumi on peitnud. Ma tean - ma leian, ent ... ootama peab. Enne on vaja tantsida mu lumetantsud, pöörelda nii, et tõuseb tuul.  Ja kiikuvad oksad sajavad mu juustesse oma härmalume. Ma naeran päikesesse ja tõsan käed kõrgele, üle pea, et teha veel üks piruett. 

Heledas valguses on helge olla. Õnnelik olla. Armastus olla. Keegi, kes südant puutub. Sammuga pehmes ja külmas lumes. Külm puude, mis lõõmama lööb. Meri vaatab ja külmub. 

Paitan pilguga jäärüüs kükitavaid kive ja hingan endast kõik välja. Et saaks uuesti alata. Hingan sisse.

Tuulepai mu palgeil on külm ja terav, millel päike koheselt heastab. Naer suunurkades ja silmis. Otsekui libisedes läbi sõrmede kaotan suuna ja olen nagu olen. Juuksed lumised, ripsmed härmas ja päike üle kõige.

Maa hakkab liikuma.

Õu keerleb.

Karussell. 

Igatsushüüd luigenokas, kes talveks on lahesoppi jäänud. Ma tean, ma tunnen - ta teab. 

Mu tantsusammud on tallanud olematuks su jäljed.

Ent ole mureta, ma olen ju Leidja, mitte Otsija.

Kunks

***

Jo 💖