Pahelisus

Olen läbini paheline. Pahelisus voogab tumedate lainetena mu sees ja kiirgab tumedana välja. Mind ümbritseb tuhkhall hämu ja ma lasen sel olla nii nagu on. Sest see on minu oma. Minu sisemine vari, mille eest ei peida ei lilleline vihmavari ega ülevõõpamine roosa huulepulgaga. Nii lihtsalt on. Külvan pahelisuse läikivlillasid seemneid ja ootan idude tärkamist. Mina, Naine.

Väsinud ja lõtv, pea toetumas vastu kes-teab-mida-keda, vidus silmade kale pilk - nii see on.
Oodates külla Kollast Kadedust, et koos rüübata meeleheite teed ja krõbistada kibedaid kahetsuse küpsiseid. Minevik on määrav, minevikust ei tohi loobuda. Lemmik teema.
Kas pole nii?

Pahelisuses on midagi hoomamatut, midagi sügavat ja ... ligitõmbavat.