Tahavaatepeegel

Möödanik on nagu vari, mis koos päikese päevakaarega kas siis pikeneb või lüheneb. Ei, ma ei piilu enam üle õla sinna tagasi, vaid vaatan minevikku läbi tagasivaatepeegli.
Vaatan autot juhtides otse ette  ja näen liikumist edasi, aina edasi. Juhin oma elu - rool kord kindlalt kahte pihku pigistatult, teinekord lõdva randme ja kerge hoolimatusega. Ent ikka otse edasi. Ja siis kiikan tahavaatepeeglisse. Kui muuseas. Ei, ikka vist sihilikult...

Sulen silmad ja näen meid. Hommikut, mida pole olemas.
Peale magusat kirge, kui avatud aken toob tuppa linnutrillerid ja värske tuul heljutab vargsi kardinaid, on ärkamine. Su ihusoe amulett vastu mu selga ja aegamisi rahunevad südametuksed. Kaisus ja kaitstud. Olen ühtlasi nii noor ja nii vana, nii õnnelik ja nii patune, et see on füüsiliselt tunda. Tõusta ei raatsi ja ei saa. Su kuivade huulte tuline puude vastu kaela hoiab kütkeis. Siin võiks nüüd olla lõpp. Koht, kust edasi ei minda.
Paraku...
Kuum duššivihm pladiseb kergelt ja steriilselt. Vesi peseb su minult maha. Minu sinult samuti. Saame puhtaks ja selleks, kes olime enne.
Mul ei ole mitte midagi peale selle amuleti puute.

Ma ei vaata enam vargsi üle õla, vaid otse ette - tahavaatepeeglisse.