Peavalupäev.

Kiki Andersoni pea valutas. Otse vasaku silma kohal tuksles ja trummeldas nüri valu kui nõudes kohest väljapääsu.
Kuradi-kurat! Solpadeine topeltports polnud veel oma mõju alustanud.
Mingi hale mõte võib tuua nii palju meelemürki, et sellest kasvab välja korralik peavalu. Jäle!
Kiki kohendas patja. Sulges silmad ja üritas sisendada: see läheb üle, see läheb mööda, kohe, ko-he.
Ent tuikamine ei kuulanud sisemist käsku.
Keskenduks muule? Näiteks... oohh, muidugi kangastub  kõige pealt see vastik situatsioon: tema ühel pool lauda, boss teisel. Boss: "Mulle ei meeldi see, kuidas sa asjadele lähened. Sa võiksid ja peaksid järgima tööandja huve personali valiku tegemisel, aga mitte andma neile nõu, et valida tuleb sinu meelest too, aga mitte pingerea esimene." Kamoon! Kas ma olen mingi plikake, kes teeb värbamisalal oma esimesi samme?!
Kiki oiatas ja keeras end paremale küljele, näoga akna poole. Õues tuhises tuul. Õnneks sellise nurga alt, et mitte otsa tema korteri akendesse. Tuulekella sundis see õhuvool ikkagi tantsima ja kaootiliselt kilisema. Hm,  näis nagu hüüaks too appi.
Päikseta päev mõjus rusuvalt ja sobis täielikult selle tühjaks olemise ja valutundliku oimuga.
Tahan ära, tahan laiule või siis... heledale liivarannale, kus lasuursinised lained oma igikestvat kulgemist pühitsevad. Oh, kui saaks sinna.... Võtaks oma rüpeka ja tormilaterna ning istuks pehmel liival loojanguni. Peale päikse vajumist mererüppe, süütaksin laterna ja avaks oma arvuti, et kogu see hurmav vaatemäng sõnadena üles tähendada. Mu kallis tooks mulle pleedi ja termoskruusi, suruks mu enda vastu ja ütleks, et "ära jää kauaks...", suudlus juuksepiirile ja ma jääksin oma hetkega üksi. Üksi ja õnnelik. Õnn on nii suur, et
sissehingata on raske. Kui poleks seda soolalõhnalist avarust, ma lämbuks omaenda õnne kätte.
Tumeroosa viirg silmapiiril muutub kitsaks triibuks ja tumenevas taevas löövad sirama tähed.
Ma peaksin tõusma ja minema majja, ent see hetk hoiab mind paigal. Rahulikud lainelaksud, tähetekk kõrgel mere kohal, ma olen kõik ja mitte midagi....

Kiki Andersoni nägu muutus magades pehmeks ja kaitsetuks. Kurd kulmude vahelt kadus ja muidu rangelt koos hoitud huuled olid kergelt avatud. Uni võimutses.

Lisaks tuulele oli hakanud sadama tihedat vihma.