.... ja alles jääb vaid tuhk (vb jääbki katkendiks)

Hommik on jäik. Just nii jäik nagu tuttuue sokipaari esimene jalga tõmbamine - tihkelt liibuv sokisäär ümber pahkluu. Selgest ilmast reeturlik päike valgustab elamist, libiseb üle sassis voodi nagu öeldes, et oled hale, hale oled.
Ma võiksin avada veinipudeli, valada selle sisu sõrmejälgedest tuhmi pokaali ja rüübata, keerata siis selja nii toale kui päiksele. Ent - ma ei tee seda. Tahan olla täiesti ärkvel ja mõelda teravaid,Times Romani tähtedest koosnevaid, mõtteid.  Tekk ja padi ja lina käkrus ümber keha. Ära magatud öö lõhn. Tõusen, siiski. Vannituba tervitab niiskusega. Törtsan hambaharjale pastat ja alustan nühkimist. Harjan põhjalikult. Nühin hoolega eelmisel nädalal hambaarsti poolt filigraanselt paigaldatud plommi, hoian harja pisut nurga all ja muudkui tuustin maha seda öö poolt jäetud kihti.
Kui nii saaks hinge ka puhastada. Hing vajaks masinpesu - trümmeldamist ja tsentrifuugimist.

Ma tapsin inimese. Selle, kes olin eile. Paiskasin ta üle kivikribulise serva alla, otse kõrgete puude latvadesse ja nende all mühisevasse merre. Pinnale ta ei tõusnudki.
Kadus headus ja kõik see tilulilu, mida armastuseks nimetatakse.
Mu veri on must ja südamepesa tühi. Rusikasuurune auk nagu Munchi karjeks avatud suu.
Ja keegi, mitte keegi ei hakka otsima seda teist, sest teesklus on suurim roll. Hästi selgeks õpitud osa. Kadunuke jääb kauaks varju. Enne jõuab paljut teha. Vihata, sõnade kui nugadega valusalt torkida, piinata ja saladusi reeta, sosistada tuulde needusi ja sajatada.
Tühi pilk, millele peeglist vastust ei tule.
Kurjus iseennast ei näe.
Venitan keha pikaks, sirutusse ja siis jälle kokku kui vedru. Hüppevalmis, et vihata päeva ja tervitada ööd.
Tumedad on me teod ja ütlemised, mustad mõtted ja armutu pilk.
Pimeduse olend.