Sügis

Kunks seisis kaldakõrgendikul, pilk suunatud mäsule merel. Ilm näitas oma tugevust: kord rebenes pilvetekk ja päike pillas kogu peidus olnud valguse kosena maale. Oli nii ere, et tuli silmad vidusse tõmmata. Sama äkitselt nagu taevas avanes, tõmbus ta ka kokku. Nähtamatu käsi kiskus tumesinise pilverünka lähemale ja algas kilksuv rahesadu mis segunes külmade vihmasagaratega. Kunks tõmbas kollase anoraki kapuutsi sügavamale silmile ja seisis loodust silmitsedes edasi. Tuul. Tuul oli tore. See rebis hommikuse rauge mere laineisse ja utsistas neid ennast ületama: lained hüppasid üksteise võidu kõrgemale ja kõrgemale, rebides end nii, et valge säbruvaht erladus vee kohale ja tuul žongleeris vahutortidega. Veeväli oli nagu üks suur koppel, kus ärevil lambakari tormas ühest servast teise, saamata rahu ja aimamata, mis teoksil.
Siis sai vihm otsa. Meri mängis endiselt ja tuul laulis. Kajakad seisid tuulevoos, tiivad laiali, nokad kinni.
Kunks sirutas oma käed kõrvale. Otsekui kaldakõrgendiku kollane rist, Ilmaema, kelle poole kurta ja õnnistust paluda.
Seisis ja muigas tuulele vastu. Tuul sai sellest veelgi hoogu ja pöörles kui meeletu. Rannamändide ladvad hädaldasid soengute pärast, vesi vihtus hullunult tantsu ja kulises kaldakividelt tagasi merre laskudes.
Tume taevas valvas heleda marus vee kohal. Meeletult kaunis!
Sügis.
Aeg kohtuda iseendaga. Anda aru, mis tehtud, mis tarvis teha. Kui Kunks oleks saanud, ta oleks end sel päeval kinkinud merele. Paraku polnud tal iseendale õigust.

Süsi jälgis aknast naise olemist. Kassi hoiakust võis välja lugeda kerget ärevust. Muidugi, naine oli ju ettearvamatu ja kui sulle on antud ülesandeks teda valvata ja olla alati õigel ajal kohal, siis ei saa end lõdvaks lasta.
  
Kunks naerist nüüd häälekalt. Naer oli täis elujõudu ja kõlas mahlaselt, sügavalt kurgu põhjast, suisa flirtivalt.
Ta tõi kuuldavale huilge ja tiirutas paar tantsusammu koos tuulega. Kapuuts langes seljale ja vallapääsenud juuksesalgud ahmisid vabadust. Heledapäine Meduusa. Kunks pööras merele selja ja vaatas oma tumesinise pilguga otsa Süsi helesinisesse. Kaks tumesinist kiirt said majaõuel kokku kahe elektrisinisega. Tõmme, mis särises ja püsis. Ühelt poolt kui kutse, teiselt poolt kui tõuge.

Hm, ma tean ju küll, ütles tumesinine,
Siis on ju kõik hästi, vastas helesinine.

Kunks keeras end uuesti mere poole ja lehvitas tuulele - tule jälle! Siis kõndis ta otsustavalt maja poole. Kass jälgis rahulolevalt naise tulekut seni, kuni ta pilku köitis miskit muu. Seal, mere heleda ja taeva tumeda piiri lõikepunktis, hüples punane puri.