Sidrunid

Kui elu pillub ainult sidruneid, siis ei jää muud üle kui nendega žongleerimine ära õppida.
Mõnda aega suhtud hapusse stoilise rahuga, võtad aga heidetud sidruni pihku ja pigistad. Või loobid tagasi. Või näitad oma tugevust ja lööd hambarea läbi kollakasrohelise kobrulise koore. Ent - peagi lööb hapu mahl suu kuivaks ja teeb hambad hellaks.
Mulle sidrun meeldib. Kollane, õrnrohelise aktsendiga tsitruseline. Kergelt vetruv peos, kui pigistada. Lisab mitmele toidule hõrku mekki ja lõhn! Jumalikult värske ja ergutav aroom.
Argipäev oma sidrunitega hoiab meeled-keeled teravad kui nõelatorked. Parv tigedust täis herilasi käib sidrunisaju järel ja õelad mõtted materjaliseeruvad.
Tõstad käe ette nagu multifilmi kangelane ja stop! Su sees on jõud, mille olemasolust oled teadlik, ent pole osanud kasutada.  Lähemale peopesast ei liigu ükski hapu piisk. Meelekindlus ja eneseusk on kõigest üle.
Nõtkelt astud sammu ette ja sirutad välja teise käe. Haarad mõned sidrunid ja hakkad žongleerima. Kuldne ring pöörlemas käte ümber kui oreool.
Jõud, mis kumab kuldsena, ei saa olla halb. See elav voog lahustab halva ja sa kõnnid edasi vabana oma rada. Süda rõõmus ja hing kui avatud raamat. Sest sidrunid su elus on kõigest hetk.