eyes on fire
Udu. Piimjas, hõljuv, otse mere kohalt. Ja kõrgel-kõrgel üritas päike end maksma panna, ent ürituseks see jäigi. Kasvava kuu hommikuudu.
Süsi nügis oma kumera seljaga mööda Kunksi sääri, otsekui nähtamatut sõlme sidudes: alguses ühelt poolt jalga, siis kahe jala vahelt läbi ja siis teise jala ümbert... Oli see teadlik köitmine? Et hoida naist paigal, mitte lasta tal minna tegema seda, mis teisel juba päevi meeltes mõlkus?
Hommikuudu tähendas maagiat.
Kunks astus kassikangast välja ja liikus maast laeni kõrguva raamaturiiuli juurde, libistas sõrmed üle raamatute. Mm...hmm. Otsitav asus alt teisel riiulil. Vana kulunud nahkköide, mille lapatud lehtede vahelt paistsid kuivanud taimeosad. Kunks võttis raamatu ja asus seda püsti seistes hoolikalt lehitsema. Tagant poolt ette poole. Keskendunud pilk peatas peagi lappamise. Ahah. Mmmh. Raamat kinni ja riiulisse tagasi.
Õu oli udu täis ja see olnuks nagu tants: pikad narmalised uduvaalud libisesid mööda kevadrohelist põõsastikku, ujudes neist üle ja mööda ja läbi. Õhk maitses soolaselt ja niiskelt. Kunks heitis jopekapuutsi peast ja liikus läbi udu, otse väravast välja ja siis vasakule. Laiu teisel külje oli väike liivane abajas. Naine poleks iialgi ses udus vale rada valinud, ta võinuks liikuda kinnisilmi, nii omaks oli see maatükk talle saanud. Või - laid ta omaks võtnud.
Roosad merekaribid. Nende pärast ta kodunt lahkus.
Riituse tarvis läks roosasid merikarpe, neid tillukesi, kahepoolseid, neid, mis tavaliselt kingatalla all krõbisedes purunevad. Näis, et udu hakkab õhenema ja tõusma. Aega pole siis palju, mõtles naine ja asus, pilk hoolega liiavas ja rannaadrus kinni, otsima merekarpe. Lõpuks oli neid tal terve pihk täis. Kumerast püsti tõustes, tänas ta meeletes hommikut ja võimalust teha seda, mis tal mõtteis oli.
Toas tagasi, pesi ta roosad karbid õrnalt puhtaks ja jättis aknalauale kuivama. Päike oli nüüd taas võimul ja pisut ülbegi - oli teda ju terve hommiku eemal hoitud.
Süsi piidles naist nõutult: on seda siis vaja?
Ja mu kulla kiisu! Armastuse rituaali tuleb ikka teha siis, kui aeg kõige õigem ja tundehaprus kipub vaenama.
Kunks asetas kaminasimsil asuva lamedast kivist küünlaalusele roosa küünla. Korraks mõelnud, võttis ta küünla ja kirjutas teravaks ihutud kajakasule otsaga küünlale loitsu tugevdavaid sõnu. Uuesti küünla alusele asetanud, tõi ta tillukesed merikarbid ja asetas need küünla ümber. Enesele teadmata oli ta hakanud ümisema. Mis veel? Roosa kvarts! Kvarts asetati merekarpide kõrvale. Sellest peaks piisama, täiskuu, udu - need on juba iseenesest tugevdava toimega.
Naine astus plaadiriiuli juurde ja võttis sealt roosas ümbrises CD. Asetanud plaadi mängijasse, ootas ta hetke. Vaiksel surinal alustas plaat lugu. Hääl, mis tõusis otsekui maasügavusest, täitis toa. Kunks keeras volüümi juurde ja peagi liikus ta keha häälega kaasa. Nüüd oli hääl hele ja sillerdav, otsekui helesiniste liblikate tants. Selle hääle taustal sulges Kunks silmad ja suu hakkas vormima sõnu:
...
...
...
Süsi nügis oma kumera seljaga mööda Kunksi sääri, otsekui nähtamatut sõlme sidudes: alguses ühelt poolt jalga, siis kahe jala vahelt läbi ja siis teise jala ümbert... Oli see teadlik köitmine? Et hoida naist paigal, mitte lasta tal minna tegema seda, mis teisel juba päevi meeltes mõlkus?
Hommikuudu tähendas maagiat.
Kunks astus kassikangast välja ja liikus maast laeni kõrguva raamaturiiuli juurde, libistas sõrmed üle raamatute. Mm...hmm. Otsitav asus alt teisel riiulil. Vana kulunud nahkköide, mille lapatud lehtede vahelt paistsid kuivanud taimeosad. Kunks võttis raamatu ja asus seda püsti seistes hoolikalt lehitsema. Tagant poolt ette poole. Keskendunud pilk peatas peagi lappamise. Ahah. Mmmh. Raamat kinni ja riiulisse tagasi.
Õu oli udu täis ja see olnuks nagu tants: pikad narmalised uduvaalud libisesid mööda kevadrohelist põõsastikku, ujudes neist üle ja mööda ja läbi. Õhk maitses soolaselt ja niiskelt. Kunks heitis jopekapuutsi peast ja liikus läbi udu, otse väravast välja ja siis vasakule. Laiu teisel külje oli väike liivane abajas. Naine poleks iialgi ses udus vale rada valinud, ta võinuks liikuda kinnisilmi, nii omaks oli see maatükk talle saanud. Või - laid ta omaks võtnud.
Roosad merekaribid. Nende pärast ta kodunt lahkus.
Riituse tarvis läks roosasid merikarpe, neid tillukesi, kahepoolseid, neid, mis tavaliselt kingatalla all krõbisedes purunevad. Näis, et udu hakkab õhenema ja tõusma. Aega pole siis palju, mõtles naine ja asus, pilk hoolega liiavas ja rannaadrus kinni, otsima merekarpe. Lõpuks oli neid tal terve pihk täis. Kumerast püsti tõustes, tänas ta meeletes hommikut ja võimalust teha seda, mis tal mõtteis oli.
Toas tagasi, pesi ta roosad karbid õrnalt puhtaks ja jättis aknalauale kuivama. Päike oli nüüd taas võimul ja pisut ülbegi - oli teda ju terve hommiku eemal hoitud.
Süsi piidles naist nõutult: on seda siis vaja?
Ja mu kulla kiisu! Armastuse rituaali tuleb ikka teha siis, kui aeg kõige õigem ja tundehaprus kipub vaenama.
Kunks asetas kaminasimsil asuva lamedast kivist küünlaalusele roosa küünla. Korraks mõelnud, võttis ta küünla ja kirjutas teravaks ihutud kajakasule otsaga küünlale loitsu tugevdavaid sõnu. Uuesti küünla alusele asetanud, tõi ta tillukesed merikarbid ja asetas need küünla ümber. Enesele teadmata oli ta hakanud ümisema. Mis veel? Roosa kvarts! Kvarts asetati merekarpide kõrvale. Sellest peaks piisama, täiskuu, udu - need on juba iseenesest tugevdava toimega.
Naine astus plaadiriiuli juurde ja võttis sealt roosas ümbrises CD. Asetanud plaadi mängijasse, ootas ta hetke. Vaiksel surinal alustas plaat lugu. Hääl, mis tõusis otsekui maasügavusest, täitis toa. Kunks keeras volüümi juurde ja peagi liikus ta keha häälega kaasa. Nüüd oli hääl hele ja sillerdav, otsekui helesiniste liblikate tants. Selle hääle taustal sulges Kunks silmad ja suu hakkas vormima sõnu:
...
...
...
Kommentaarid
Postita kommentaar