helesiniste liblikate aeg

On see osa hommikust, kui suurem osa alles magab. Hiliskevadine päike on varmas ärkama ja äratama.
Terrassi põrand kuumab, Taimed on täis kasvamis- ja pungumislusti. See on kui hääletu naer neid liikuvais lehtedes. Tänulikkus ja rõõm, et on vabu õhusõõme ja võimalust end näidata.
***
Kus ma olen? kas ma olen?
Siis, kui sõpradel tehakse vahet, on valus kogeda ja see on enesestmõistetav. Oled nagu oma ja pole ka. Jälgid neid tuttavaid näojooni ja varjad käega muigavat suud. Näen rohkem kui arvatakse. Tajun sügavamalt kui tahetakse näidata.
Sestap hoian ma oma suul muiet ja ei räägi, et mu ellu on astumas Keegi, kelleta enne elada ei osanud. Nii vaikselt ja sala, et ma ei tunnista isegi veel ta tulekut. On märgid, on viited, pilgud, mis räägivad sõnatut. Ma ei avalda neile enam, kui rõõmus on nendega koos olla ja kui totakalt tore naerda asjade üle, mis olnud. Sest see tüütab. Maskides olemine. Kaitsekookonis olemine hoiab südamemõtted soojana ja ei lase silmaga nähtavat hingele haiget tegema.
Siirus on peidetud ettevaatliku kaemuse taha ja sõrmed konksus rusikas. Pole minu mäng.

***
Kui tuled, siis too mulle helesiniseid liblikaid, et ma saaksin vaadata, kuidas õhk nende tiibades väreleb.