Üks minek

Õhtu liigub rahulikul sammul läbi roosa ja karge õhu. Otsekui pehme peoga sunnib päiksekera merele lähemale. Tõmban kampsunihõlmad enda ümber koomale ja ootan. Ootmine ilma lõputa. Kevad ja külm. Ülaste valged nupud tõmbuvad metsatukas kokku. Rand on tühi. Päike muudkui vajub ja vajub.
Lainete laisk libisemine pühib jäljerea.
Kurgus nöörib kurbus oma valusaid paelu.
Kui kuu tõuseb, on kõik oma õigel kohal: pead patjadel, suud suudel...
Ja öös on õigusi, mida päev ei tunnista.
Asetan altari ette punase küünla ja sosistan sõnu nagu paljud enne mind. Leegis on rahu ja usk,
mu lootuste tuline tants.
Surun tahi sõrmede vahele.
On Vaikus.
On Pimedus.