Enne uut algust, 2

Juunis, enne uuele algusele mõtlemist


Kohvi: neli kruusi (1 hommikul, 1 lõuna ajal, 2 õhtul pubis, koos Heliga)
Tujuskaala: kümme miinust alla nulli
Manustatud alkohol: khm.

Kuidas saab nii olla? Kuidas nii tohib? Mõrd! Lipakas! Kolenägu! Kiipakas!
Kurdan Helile kui nõme võib üks me parimaist sõbrannadest olla. Viskan endast välja kogu reedetud tundeskaala, valimata sõnu ja tähele panemata ümbrust. Ah, las kuulevad, kui vastik-vastik võib keegi olla. Mul on ükskõik, täitsa suva.
Paar pisarat ja mu suitsusilmad saavad gootlikult groteskseks. Kõik selle pärast et, ...
Maria käis mu eksiga kohtamas. Ja võibolla rohkemgi kui see üks kord ja mine tea, mis neil veel võis olla. Ükskõik kes, ükskõik kellega, aga mitte  Maria Matisega. See on sobimatu kombinatsioon, keelatud kontakt. Maria, see nunnu-armas sõbranna, kes aitas mul Matisest tekkinud südameauku lappida, kellega koos kirusime, koos nutsime ja naersime, kohtub nüüd ise selle ülekaalulise, egoistliku eneseimetlejaga. Jäle!
Mind pole enam olemas. Olen nõus kolima. Teisele poole maakera. Olgu, Tallinnast ära. Keilasse. Ei, Pärnusse.
Heli arvab, et ehk see pole nii ja et Maria võis ju juhuslikult Matisega kokku sattuda. Mina ei usu. Pirka, meie ühine sõbranna, nägi neid ju ka  - jalutasid Russalka juures. Ja ta ise ka ju nägi neid eile koos. Meie, viisiku sõprus mõranes kuuldavalt. Hüvasti, reedene kohvikuklubi, hüvasti ühised ettevõtmised. Hüüü!

Heli ulatab salvräti ja ma nühin oma gootimeigi pisut heledamaks. Nüüd on mul hallid rõngad ümber silmade nagu pesukarul. Ohkan ja nuuskan. Sellises kogemustega eas on raske, kui suhe jookseb ludinal liiva. Võid ja teed enda arust kõik, et paati kursil hoida, aga üksinda hoidmisest jääb väheks. Alati.
Seega tuleb kolida.

Tunni aja pärast.

Pärast korralikku kirumist, Maria ja Matise telefoninumbrite kustutamist oma mobiilist, feissbuugi sõbralistist kustutamist ning kahte džinn-toonikut, planeerime Pärnusse sõitu. Ikka selleks, et lähme kaema mu tulevast uut kodulinna. Tutvume huviväärsustega, käime läbi kõik kohvikud ja ööklubid ja ... ühesõnaga - Pärnu.

Enne südaööd jõuan koju. Avan terrassiukse ja lasen lämbe juuniöötuule tuppa. Tundub, et äike on lähenemas. Keeran end voodis krõnksu ja nutan padja niiskeks. Džinni sai liiga palju, mõtlen ja uinun.

***
 Ärkan selle peale, et külm on. Avan silmad, sest käed ei leidnud kobades tekki. No jah, tekk on voodi kõrval maas, avatud terrassiuksest uhkab jahedat ja niisket õhku. Sajab. Ma ei suuda voodist välja ronida ja ust kinni panna. Kell on 4, fikseerin. Poen üleni teki alla, nii, et hingamiseks jääb ainult  pisuke õhupilu.

Hiljem hommikul on mul kurk valus ja pea valutab ka. Südamest rääkimata. Olen valukobar. Poen oma mannavahuroosasse hommikumantlisse ja panen kohvimasina tilkuma. Sulen terrassiukse ja jään siis läbi klaasi välja vaatama. Hea, et sadas ja tilgub nüüdki. Hirmus palav juunikuu saab ehk pisut leevendust. Pühapäev. Täitsa mõttetu päev. Mobiil heliseb.
Ema.
Ja-jah, ikka hästi läheb.
...
Tulen ikka. Puhkuse ajal, ma täpselt ei tea veel, sest pole plaane teinud.
...
Austraalias on kõik kenasti. Teenib hästi ja on rahul.
...
Oh, ma alles tõusin ju. Kohvi sai just valmis.
Olgu, ma lõpetan nüüd. Suhtleme, tsau.

Emad jäävad emadeks. Ikka need samad mured, et kas kõik on hästi ja ... ma olen oma ema koopia - kordan täpselt samu küsimusi oma lapsele, oma täiskasvanud pojale. Tegelikult taandub kõik suhtlemisvajadusele.
Issand küll, millal ma ometi täiskasvanuks saan? Kas üldse? Või läheb see minu puhul kohe keskeakriisiks üle?
Käitusin eile ju nagu teismeline, kui Maria ja Matise telefoninumbrid ära kustutasin. Õuh, mis nad mõelda võivad, kui feissbuugis mind enam sõbralistis ei näe... Ma ei taha sellele mõelda. Lapsik, nii lapsik. Segan kohvi sisse teelusikatäie mett ja rüüpan esimese kuuma sõõmu.

Kolm tundi hiljem.

Helistas Piret.
Helistas Heli.
Helistas Kati.

Sombusel pühapäeval on veel mõndagi varuks.