Enne uut algust.
Laupäev, 8. november.
Hommikul paika pandud päevaplaani tegevused: 0
Ära joodud kohvi kogus: 2,5 kruusi (homme vahetan poole viksema tassi vastu)
Riidenumber: 44! (kilosid ei maini enne uue elu algust)
Uusi suhteid: 0
Laupäeva hommikud on loodud pikaks ärkamiseks. Selliseks, kust padja-teki perspektiivist vaadates on elu ilus nagu beebi pepu. Päike piilub otse aknast sisse ja valab mööbli kullaga üle. Õhu lendleb tolmu. Laupäevad on koristamise päevad.
On aeg tõusta. Ajan oma 44. suuruse turvise teki alt halastamatusse päevavalgusesse. Elu on ilus, elu on lill - mantraga lülitan sisse kohvimasina ja ubade purustamise kõrin saadab mu vannituppa.
1 kohvikruus hiljem.
Pidasin maha pika, no mis pika, enam vähem korraliku dialoogi skypes oma ainsa pensionisambaga, kes otsustas pärast tüdrukust lahkuminekut vaadata, mis toimub maakera kuklapoolel. Kõik on hästi, siin on äge, emps!, selle lausega on lõppenud kõik need pooltosinat ümbermaakera kõnet. Tänan, tänan sind, skype!
Kraaniakusialune kapp on sihtmärk. Kust need vastikud väiksed äädikkärbsed tulevad? Nad isegi ei kepi omavahel, aga muudkui paljunevad. Olen välja visanud kõik, mis minu arust võiks neid huvitada. Tööpinnad läigivad, köögikappides puhub tuul. Kärbsed on visad. Osad neist ripuvad nüüd kärbsepaberi küljes.
Kraanikausialune on omamoodi maailm, sisaldab kummikindaid, lillepotte, varuprügikotte, kaminasüütevedelikku. Seemneid. Rukkola- ja basiiliku- ja tomatiseemneid. Hm, kui kaua need säilivad?
Seemned. Suhteseemned. Kas ka neil on "parim enne"? Näib, et lihtsalt "seeme mulda" suhte puhul ei piisa. Lisaks kastmisele tuleb taime väetada. Rääkida. Rääkida. Rääkida.
Miks minu seemned idaneda ei suuda? Vale muld? Vale aeg? Millal on pluss üle neljakümnese naise jaoks õige aeg?
Niimoodi koristades võib masendus peale tulla. Lükkan seemnekarbi kapi tagumisse nurka.
Otsin välja kalender-päevik-märkmiku, mille Siki (tegelikult Signe) kuskil töötoas valmistas ja nüüd igaks tähtsaks või vähemtähtsaks päevaks sõpradele kingib. Minu omal on kaanel helesinine liblikas, mida ümbritsevad tillukesed hõbedased pärlid. Kirjutan: Enne uue elu algust (jaanuaris siis) alustan ma regulaarse kodutreeninguga, abiks hularõngas ja hantlid; viin kohvikukülastused miinimumi, see tähendab üks kord nädalas. No üle nädala vähemalt. Vähendan kohviliitrite tarbimist - 1 (2) tassi päevas. Leian, ekee, mahakriipsutus, alustan uut, turvalist ja toredat suhet. Punkt.
Mnjaa, kui treeningu ja muuga on võimalik hakkama saada, siis selle suhte alustamisega ma nii kindel pole.
Avan arvuti.
Saadan FBs Katile sõnumi: Kats! Kus kondad, kui mul on su abi vaja? Ära helista. Tule kohale. Teema: kust alustada?
Mõned tublid tunnid hiljem. Kats tuli bussiga, kotis karp piparkooke ja punavein. Kaks ja pool pokaali hiljem on valmis profiil suhtesaidil "Kes otsib, see leiab". Kats vorbib mobiiliga minust pilte teha. Itsitame, kui sobivaid kandidaate läbi vaatame. Leian, et maailm koosnebki vaid üksikutest vananevatest meestest ja märgade kõrvatagustega noormeeste armeest. Kes otsib naist, kes armukest, kes kirjasõpra, kes uurib niisama. Üks pokaal veel. Äkki peaks konto tegema sinna Twitterisse ja Instagrami ka? Kats laidab mõtte maha - küll näed, sa ei jõua infovooga kaasa ujuda. Mina ja ei jõua?! Ah, olgu. Veel üks pokaal ja ma arvan, et mõistlik oleks Katsil minu juurde jääda. November on tervenisti pime nagu öö. Kats aga on ka selles, nelikümmend pluss mingi arv eas, kus oma voodis on kõige parem magada. Tõenäoliselt naudib ta ka seda, et Ralf on kuskil järjekordsel arstide sümpoosiumil ja nende antiikmööblit täis kodu on täiesti tema päralt. Selle päralt, et ta saab kuulata helinupp põhjas kõiki neid 80ndate ballaade, kristallklaasist juua kõige odavamat veini ja... Saadan Katsi tänavanurgani. Takso juba ootab.
Maailm on pehme, hägune. Vaatan musta öötaevast. Prr! külm on ka.
Uue elu alguseni on jäänud vähem kui kaks kuud.
Hommikul paika pandud päevaplaani tegevused: 0
Ära joodud kohvi kogus: 2,5 kruusi (homme vahetan poole viksema tassi vastu)
Riidenumber: 44! (kilosid ei maini enne uue elu algust)
Uusi suhteid: 0
Laupäeva hommikud on loodud pikaks ärkamiseks. Selliseks, kust padja-teki perspektiivist vaadates on elu ilus nagu beebi pepu. Päike piilub otse aknast sisse ja valab mööbli kullaga üle. Õhu lendleb tolmu. Laupäevad on koristamise päevad.
On aeg tõusta. Ajan oma 44. suuruse turvise teki alt halastamatusse päevavalgusesse. Elu on ilus, elu on lill - mantraga lülitan sisse kohvimasina ja ubade purustamise kõrin saadab mu vannituppa.
1 kohvikruus hiljem.
Pidasin maha pika, no mis pika, enam vähem korraliku dialoogi skypes oma ainsa pensionisambaga, kes otsustas pärast tüdrukust lahkuminekut vaadata, mis toimub maakera kuklapoolel. Kõik on hästi, siin on äge, emps!, selle lausega on lõppenud kõik need pooltosinat ümbermaakera kõnet. Tänan, tänan sind, skype!
Kraaniakusialune kapp on sihtmärk. Kust need vastikud väiksed äädikkärbsed tulevad? Nad isegi ei kepi omavahel, aga muudkui paljunevad. Olen välja visanud kõik, mis minu arust võiks neid huvitada. Tööpinnad läigivad, köögikappides puhub tuul. Kärbsed on visad. Osad neist ripuvad nüüd kärbsepaberi küljes.
Kraanikausialune on omamoodi maailm, sisaldab kummikindaid, lillepotte, varuprügikotte, kaminasüütevedelikku. Seemneid. Rukkola- ja basiiliku- ja tomatiseemneid. Hm, kui kaua need säilivad?
Seemned. Suhteseemned. Kas ka neil on "parim enne"? Näib, et lihtsalt "seeme mulda" suhte puhul ei piisa. Lisaks kastmisele tuleb taime väetada. Rääkida. Rääkida. Rääkida.
Miks minu seemned idaneda ei suuda? Vale muld? Vale aeg? Millal on pluss üle neljakümnese naise jaoks õige aeg?
Niimoodi koristades võib masendus peale tulla. Lükkan seemnekarbi kapi tagumisse nurka.
Otsin välja kalender-päevik-märkmiku, mille Siki (tegelikult Signe) kuskil töötoas valmistas ja nüüd igaks tähtsaks või vähemtähtsaks päevaks sõpradele kingib. Minu omal on kaanel helesinine liblikas, mida ümbritsevad tillukesed hõbedased pärlid. Kirjutan: Enne uue elu algust (jaanuaris siis) alustan ma regulaarse kodutreeninguga, abiks hularõngas ja hantlid; viin kohvikukülastused miinimumi, see tähendab üks kord nädalas. No üle nädala vähemalt. Vähendan kohviliitrite tarbimist - 1 (2) tassi päevas. Leian, ekee, mahakriipsutus, alustan uut, turvalist ja toredat suhet. Punkt.
Mnjaa, kui treeningu ja muuga on võimalik hakkama saada, siis selle suhte alustamisega ma nii kindel pole.
Avan arvuti.
Saadan FBs Katile sõnumi: Kats! Kus kondad, kui mul on su abi vaja? Ära helista. Tule kohale. Teema: kust alustada?
Mõned tublid tunnid hiljem. Kats tuli bussiga, kotis karp piparkooke ja punavein. Kaks ja pool pokaali hiljem on valmis profiil suhtesaidil "Kes otsib, see leiab". Kats vorbib mobiiliga minust pilte teha. Itsitame, kui sobivaid kandidaate läbi vaatame. Leian, et maailm koosnebki vaid üksikutest vananevatest meestest ja märgade kõrvatagustega noormeeste armeest. Kes otsib naist, kes armukest, kes kirjasõpra, kes uurib niisama. Üks pokaal veel. Äkki peaks konto tegema sinna Twitterisse ja Instagrami ka? Kats laidab mõtte maha - küll näed, sa ei jõua infovooga kaasa ujuda. Mina ja ei jõua?! Ah, olgu. Veel üks pokaal ja ma arvan, et mõistlik oleks Katsil minu juurde jääda. November on tervenisti pime nagu öö. Kats aga on ka selles, nelikümmend pluss mingi arv eas, kus oma voodis on kõige parem magada. Tõenäoliselt naudib ta ka seda, et Ralf on kuskil järjekordsel arstide sümpoosiumil ja nende antiikmööblit täis kodu on täiesti tema päralt. Selle päralt, et ta saab kuulata helinupp põhjas kõiki neid 80ndate ballaade, kristallklaasist juua kõige odavamat veini ja... Saadan Katsi tänavanurgani. Takso juba ootab.
Maailm on pehme, hägune. Vaatan musta öötaevast. Prr! külm on ka.
Uue elu alguseni on jäänud vähem kui kaks kuud.
Kommentaarid
Postita kommentaar