Meega kohvi hommik
Sadas tihedat niitjat vihma. Sellist, mis seeni välja meelitab. Ja tõenäoliselt leiab katuses kohad, kust end pea märkamatult sisse hiilib. Kunks ohkas. Kaks noort sakslasest maadeavastajat olid suvel ta laiul peatunud. Puhta joogivee ja telkimisplatsi eest olid teinud oma parima, et märja juunikuu tulemusena lekkima hakanud katus jälle vettpidavaks muuta. No näis.
Selline hommik nõudis kohvi sisse meesortsu. Esimene torm sel sügisel oli kestnud terve päeva ja vaibunud peale keskööd. Pigem oli see nagu tuule ja mere kokkuharjutus. Naine teadis, et loodus on palju võimsam ja laiule on saabunud taas aastaaeg, mis talle hullult meeldis ja sama hullult ka jõuetust tundma pani. Veidi hirmu ka. Lahkuv haneparv viiples ägedalt ja lendas hääletus kolmnurgas lõuna poole. No kes see külma vihmaga ikka laulab.
Kunks seisis, kollane kruus käes, akna all ja vaatles märga õue. Veel oli rohi roheline, trepi kõrval kasvanud iiristest olid jäänud alles kollased ja pruunid varred. Need tuleb ära lõigata. Suvemaja uks oli korralikult kinni, akendel kardinad ees. See oli kõige tähtsam - seal kuivas ravimatimede varu.
Süsi hõõrus end vastu Kunksu. "Noh Süska, lähme teeme rannal tiiru, mis?" Süsi keeras solvunult selja ja võttis endale kiiktoolis magamispoosi.
Õhk õues oli märksa soojem kui toas tundus. Vihm muutus jõuetumaks, oli pehme aga siiski külm. Kunks tõmbas särtskollase anoraki kapuutsi pähe ja astus siis väravast välja. Pisut eemaldunud, pöördus ta maja vaatama. "Mnjaa, vanaks hakkad jääma sõbrake, vanaks." Vihmamärg maja näis kulunud, säravvalgeks värvitud valged aknaraamid püüdsis pilku. Ehk järgmisel suvel.
Maja oli juba siis üht-teist kogenud, kui ma laiule tulin. Ma ei teagi, kui vana see õieti on, ehitusaastat pole kuskil kirjas. Mäletan seda päeva ja tunnet, kui mind mootorpaadiga laiule loksutati. Mina ja mu kaks kohvrit kipakal kail. Õnnetu, tundetu, pea olematu mina ja siis - kadakatuttide vahelt pilku püüdvad päikest säravad aknaklaasid. Sillerdav kutse edasi astuda. Roheline laineloks selja tagant omakorda edasi tõukamas. Hetkeks unustanud kogu valu ja vaeva, liikusin selle sätenduse poole. Nagu harakas, mõtlen ja muigan. Aga poleks see maja mind nii tõmmanud ja vastu võtnud, teab, kas oleksin laiule jäänudki. Kas ma üldse oleks enam olemas. Me oleme koos majaga vanaks saanud. Süsi ka. Kui vana see kass õieti on? Ta oli ju mu saabudes juba täitsa tegija kass.
Kunks kõndis läbi pleekinud rohelise kadastiku ja jõudis rannale. Liiv oli märg ja klompis. Rannal oli ka tuult. Küll mitte pidevalt puhuvat, aga sellist, jonnakust täis kiusuajajat. No sikuta pealegi, muigas naine ja korjas maast sule. Päikesta ilm oli talle täna meelt mööda. Kerge matk tegi meele rõõmsaks ja ta ümises, ise seda tähele panemata. Mõtted olid kuskil mujal. Mõtted olid mandril.
Kuidas läheb sõpradel? Palju neid talle üldse on jäänud? Kas peaks neile ise enda olemasolu meelde tuletama? Samas - meiliaadressid on kõigil, telefoninumber ka teada. Ah, eks nad ise tea.
Kummikute poolt jäetud jäljed rullis laine laisa tõmbega üle. Mõned korrad veel ja pole aru saada, et keegi on mööda veepiiri kõndinud.
Kollases vihmajopes selg liikus mõõdetud sammudega ja kahanes aeglaselt.
Teisel pool laidu, rannamänniku poolses küljes, otse seal, kus avameri tavaliselt tujutses ja mis tegelikult oli Kunksu lemmikkoht, ta siis klibus lebaski, erkoranž päästevest seljas.
Kunksu süda hakkas tajutavalt tempot taguma ja samm läks üle jooksuks. Tasa, rahune, sisendas ta endale ja kummardus mereleidu lähemalt uurima. Küljeli lebades, kahvatu, silmad kinni, pea värvitud huuled kergelt paotunud, teadvusetu... või siis surnud... Kunks otsis kaelalt pulssi.
Ei. Või siis ikka? Ei, ei. No ikka on ju?! Õrn ja kauge tukse sõrme all.
Ma pean su siit kuidagi ära saama. Kiiresti, sest ma ei tea, palju seda aega on antud.
Tõusnud püsti, vaatas naine otsivalt ringi. Nägemata midagi, mis teda hetkel aidata saaks, nööpis ta lahti oma anoraki. Asetanud jaki mehe kõrvale, katsus ta kiiresti kaldaleuhutu üle, adumata ühtegi murdu, keeras ta mehe jakile selili. Ma pean su siit ära viima, pomises ta ja üritas kogu oma jõudu kokku võttes, kandamit liigutada. Õnneks oli siin pool laiul rohkem taimestikku ja ta sai jakki pidi lohistades mehe rannamändideni lohistatud. Aga siis oli Kunksul selg märg ja jaks otsas.
Ma pean. Ma suudan küll. Siit otse minnes jõuan kiiremini. Jaksan, pean jaksama.
Hambad alumises huules, selg ees, käed mehe kaenalde alt läbi, rühkis, tõmbas ja venitas Kunks mehe risti läbi laiu majani.
Süsi istus aknalaual, ümmargused sinisilmad täis ärevust ja pelgu. Mida see naine veab?
Kunks ei teadnud, kust see jõud tuli, need viimased trepiastmed, koridor, elutuba. Sinna kamina ette ta oma märja ja raske kandamiga koos langes.
Edasi?
Selline hommik nõudis kohvi sisse meesortsu. Esimene torm sel sügisel oli kestnud terve päeva ja vaibunud peale keskööd. Pigem oli see nagu tuule ja mere kokkuharjutus. Naine teadis, et loodus on palju võimsam ja laiule on saabunud taas aastaaeg, mis talle hullult meeldis ja sama hullult ka jõuetust tundma pani. Veidi hirmu ka. Lahkuv haneparv viiples ägedalt ja lendas hääletus kolmnurgas lõuna poole. No kes see külma vihmaga ikka laulab.
Kunks seisis, kollane kruus käes, akna all ja vaatles märga õue. Veel oli rohi roheline, trepi kõrval kasvanud iiristest olid jäänud alles kollased ja pruunid varred. Need tuleb ära lõigata. Suvemaja uks oli korralikult kinni, akendel kardinad ees. See oli kõige tähtsam - seal kuivas ravimatimede varu.
Süsi hõõrus end vastu Kunksu. "Noh Süska, lähme teeme rannal tiiru, mis?" Süsi keeras solvunult selja ja võttis endale kiiktoolis magamispoosi.
Õhk õues oli märksa soojem kui toas tundus. Vihm muutus jõuetumaks, oli pehme aga siiski külm. Kunks tõmbas särtskollase anoraki kapuutsi pähe ja astus siis väravast välja. Pisut eemaldunud, pöördus ta maja vaatama. "Mnjaa, vanaks hakkad jääma sõbrake, vanaks." Vihmamärg maja näis kulunud, säravvalgeks värvitud valged aknaraamid püüdsis pilku. Ehk järgmisel suvel.
Maja oli juba siis üht-teist kogenud, kui ma laiule tulin. Ma ei teagi, kui vana see õieti on, ehitusaastat pole kuskil kirjas. Mäletan seda päeva ja tunnet, kui mind mootorpaadiga laiule loksutati. Mina ja mu kaks kohvrit kipakal kail. Õnnetu, tundetu, pea olematu mina ja siis - kadakatuttide vahelt pilku püüdvad päikest säravad aknaklaasid. Sillerdav kutse edasi astuda. Roheline laineloks selja tagant omakorda edasi tõukamas. Hetkeks unustanud kogu valu ja vaeva, liikusin selle sätenduse poole. Nagu harakas, mõtlen ja muigan. Aga poleks see maja mind nii tõmmanud ja vastu võtnud, teab, kas oleksin laiule jäänudki. Kas ma üldse oleks enam olemas. Me oleme koos majaga vanaks saanud. Süsi ka. Kui vana see kass õieti on? Ta oli ju mu saabudes juba täitsa tegija kass.
Kunks kõndis läbi pleekinud rohelise kadastiku ja jõudis rannale. Liiv oli märg ja klompis. Rannal oli ka tuult. Küll mitte pidevalt puhuvat, aga sellist, jonnakust täis kiusuajajat. No sikuta pealegi, muigas naine ja korjas maast sule. Päikesta ilm oli talle täna meelt mööda. Kerge matk tegi meele rõõmsaks ja ta ümises, ise seda tähele panemata. Mõtted olid kuskil mujal. Mõtted olid mandril.
Kuidas läheb sõpradel? Palju neid talle üldse on jäänud? Kas peaks neile ise enda olemasolu meelde tuletama? Samas - meiliaadressid on kõigil, telefoninumber ka teada. Ah, eks nad ise tea.
Kummikute poolt jäetud jäljed rullis laine laisa tõmbega üle. Mõned korrad veel ja pole aru saada, et keegi on mööda veepiiri kõndinud.
Kollases vihmajopes selg liikus mõõdetud sammudega ja kahanes aeglaselt.
Teisel pool laidu, rannamänniku poolses küljes, otse seal, kus avameri tavaliselt tujutses ja mis tegelikult oli Kunksu lemmikkoht, ta siis klibus lebaski, erkoranž päästevest seljas.
Kunksu süda hakkas tajutavalt tempot taguma ja samm läks üle jooksuks. Tasa, rahune, sisendas ta endale ja kummardus mereleidu lähemalt uurima. Küljeli lebades, kahvatu, silmad kinni, pea värvitud huuled kergelt paotunud, teadvusetu... või siis surnud... Kunks otsis kaelalt pulssi.
Ei. Või siis ikka? Ei, ei. No ikka on ju?! Õrn ja kauge tukse sõrme all.
Ma pean su siit kuidagi ära saama. Kiiresti, sest ma ei tea, palju seda aega on antud.
Tõusnud püsti, vaatas naine otsivalt ringi. Nägemata midagi, mis teda hetkel aidata saaks, nööpis ta lahti oma anoraki. Asetanud jaki mehe kõrvale, katsus ta kiiresti kaldaleuhutu üle, adumata ühtegi murdu, keeras ta mehe jakile selili. Ma pean su siit ära viima, pomises ta ja üritas kogu oma jõudu kokku võttes, kandamit liigutada. Õnneks oli siin pool laiul rohkem taimestikku ja ta sai jakki pidi lohistades mehe rannamändideni lohistatud. Aga siis oli Kunksul selg märg ja jaks otsas.
Ma pean. Ma suudan küll. Siit otse minnes jõuan kiiremini. Jaksan, pean jaksama.
Hambad alumises huules, selg ees, käed mehe kaenalde alt läbi, rühkis, tõmbas ja venitas Kunks mehe risti läbi laiu majani.
Süsi istus aknalaual, ümmargused sinisilmad täis ärevust ja pelgu. Mida see naine veab?
Kunks ei teadnud, kust see jõud tuli, need viimased trepiastmed, koridor, elutuba. Sinna kamina ette ta oma märja ja raske kandamiga koos langes.
Edasi?
Kommentaarid
Postita kommentaar