Enne lõppu
Ma juba ootan lõppu. Selle juba hoogsalt praguneva ja häälekalt mureneva aasta lõppu. Et siis harjaga killud kühvlile koguda ja ära visata. Kõlab karmilt, eksole? Aga nii see on - tühja tuule tagaajamine väljal, kus konarliku pinna alla peidus teravaid kive ja reetlikke mõhnu. Ei taha enam. Ei ole nõus jooksma mööda ettenäidatud suunda, ei ole nõus käsi plaksutama või jalgu trampima, kui see toimub kellegi käsuna.
Nii et kiirgavad tulipaugud mustas öötaevas on sõbralik žest möödunule.
Uus... Uus on selline, kus otsustavaks saavad mu enda valikud, mõtted ja sammud selleks, kes tegelikult olen.
***
Kes olen?
Toetan end vastu männitüve ja vaatan, kuidas päevavalgus viimast viibet teeb enne kui hall hämarus lõplikult kõik värvid neelab.
See on ilus. Kurb ja ilus. Mu aasta viimane päevavalgus.
Mind kutsutakse. Aeg minna. Laev on juba valmis otsi andma ja algab mu teekonna viimane osa - lainete süles peituvale laiule.
Ärevus? Jaa, kindlasti. Kes poleks?
Tuul pahiseb ja lainetipud pritsivad üle kaatrinina.
Ma ei näe, kaugel me juba oleme. Üleni must ja hall. Paar meetrit heledat halli lainemängu, mida valgustab laevaprožektor.
Natuke selline pahaendeline. Nagu tiirutaks mustas maagias. Väristan õlgu. Jah, talvine meresõit pole suvisega võrreldav.
Oh, aga juba aeglustubki mootorimürin ja hakkab mõnusalt popsuma - mõjub veidi kohatult selles värvitus õhtutunnis. Kiigume rohkem ja siis ma näengi - kai on kümnekonna meetri kaugusel. Saar selle taga tummine; mustade kadakatukkade vahelt vilkumas kollane kuma. Läheneme sik-sak saarele, madrus hüppab kaile ja kinnitab otsa. Esmalt tõstetakse kaile suurem kott - kraam, mis saareasukale saadetud. Siis minu seljakott. Selle suure koti kohaleviimine on minu ülesanne. Nagu näärimemm, mõtlen ja muigan.
Mees ulatab mulle käe ja aitab mu kaile. Imelik on seista kindlalt kui kindlust tegelikult pole - ei jalge all, ei hinges...
Soovime laevameeskonnaga vastastikku uhket aastalõppu ja hakkame vastassuundades liikuma.
Seljakott sisaldab mu paari päeva riidevaru, sülearvutit, kingitust ja veel nipet-näpet. Mu unekaru. Talisman kelleltki, kes mu ellu enam ei kuulu.
Võtan raske kandami käe otsa ja hakkan astuma. Otse läbi kiuslike kadakate, kumava valguse poole.
Iga sammuga rahulikum ja enesekindlam. Nagu tõmbaks maa läbi taldade endasse kogu eelneva rahulolematuse, närvilisuse.
Jõuan väravani ja kuulen tuulekellade kilinat. Sulgen korralikult enda järel värava ja astun rõõmsas ootuses maja poole. Koputan. Avan ukse ja: tere-tere, siin ma olen! Nagu meretagune näärimemm.
Kunks tuleb köögist tuues endaga kaasa mahlaseid toidulõhnu - ah, ma ei mäletagi millal viimati sõin. Milline rõõm on näha sõbralikku ja naerust nägu, silmade sinine sama erk kui tuulekella kõlin.
Võtan seljakoti seljast ja me embame nagu vanad sõbrad.
Tule edasi.
Elutuppa astudes tervitab mind omakorda Kunksu kass Süsi - kerge nüke vastu mu teksaseid - oled oma. Kaminas siuglevad leegid, libedad ja kuidagi täiuslikud.
Toa keskel uhkeldab pidurüüs laud. Laud on kaetud ... kolmele.
***
Ja aasta lõpeb.
Ja uus algab.
Ja mu südames langeb tasa
laia pehmet lund.
Jo.
Armastusega.
Nii et kiirgavad tulipaugud mustas öötaevas on sõbralik žest möödunule.
Uus... Uus on selline, kus otsustavaks saavad mu enda valikud, mõtted ja sammud selleks, kes tegelikult olen.
***
Kes olen?
Toetan end vastu männitüve ja vaatan, kuidas päevavalgus viimast viibet teeb enne kui hall hämarus lõplikult kõik värvid neelab.
See on ilus. Kurb ja ilus. Mu aasta viimane päevavalgus.
Mind kutsutakse. Aeg minna. Laev on juba valmis otsi andma ja algab mu teekonna viimane osa - lainete süles peituvale laiule.
Ärevus? Jaa, kindlasti. Kes poleks?
Tuul pahiseb ja lainetipud pritsivad üle kaatrinina.
Ma ei näe, kaugel me juba oleme. Üleni must ja hall. Paar meetrit heledat halli lainemängu, mida valgustab laevaprožektor.
Natuke selline pahaendeline. Nagu tiirutaks mustas maagias. Väristan õlgu. Jah, talvine meresõit pole suvisega võrreldav.
Oh, aga juba aeglustubki mootorimürin ja hakkab mõnusalt popsuma - mõjub veidi kohatult selles värvitus õhtutunnis. Kiigume rohkem ja siis ma näengi - kai on kümnekonna meetri kaugusel. Saar selle taga tummine; mustade kadakatukkade vahelt vilkumas kollane kuma. Läheneme sik-sak saarele, madrus hüppab kaile ja kinnitab otsa. Esmalt tõstetakse kaile suurem kott - kraam, mis saareasukale saadetud. Siis minu seljakott. Selle suure koti kohaleviimine on minu ülesanne. Nagu näärimemm, mõtlen ja muigan.
Mees ulatab mulle käe ja aitab mu kaile. Imelik on seista kindlalt kui kindlust tegelikult pole - ei jalge all, ei hinges...
Soovime laevameeskonnaga vastastikku uhket aastalõppu ja hakkame vastassuundades liikuma.
Seljakott sisaldab mu paari päeva riidevaru, sülearvutit, kingitust ja veel nipet-näpet. Mu unekaru. Talisman kelleltki, kes mu ellu enam ei kuulu.
Võtan raske kandami käe otsa ja hakkan astuma. Otse läbi kiuslike kadakate, kumava valguse poole.
Iga sammuga rahulikum ja enesekindlam. Nagu tõmbaks maa läbi taldade endasse kogu eelneva rahulolematuse, närvilisuse.
Jõuan väravani ja kuulen tuulekellade kilinat. Sulgen korralikult enda järel värava ja astun rõõmsas ootuses maja poole. Koputan. Avan ukse ja: tere-tere, siin ma olen! Nagu meretagune näärimemm.
Kunks tuleb köögist tuues endaga kaasa mahlaseid toidulõhnu - ah, ma ei mäletagi millal viimati sõin. Milline rõõm on näha sõbralikku ja naerust nägu, silmade sinine sama erk kui tuulekella kõlin.
Võtan seljakoti seljast ja me embame nagu vanad sõbrad.
Tule edasi.
Elutuppa astudes tervitab mind omakorda Kunksu kass Süsi - kerge nüke vastu mu teksaseid - oled oma. Kaminas siuglevad leegid, libedad ja kuidagi täiuslikud.
Toa keskel uhkeldab pidurüüs laud. Laud on kaetud ... kolmele.
***
Ja aasta lõpeb.
Ja uus algab.
Ja mu südames langeb tasa
laia pehmet lund.
Jo.
Armastusega.
Kommentaarid
Postita kommentaar