Su ükskõiksus kõmiseb külmalt ja tuhmilt, kui sellest läbi püüan tungida. Kilp, mille taha end rüütliks ristid.
Milleks? küsid
Sest see on minu ülesanne kui Sa veel pole aru saanud - see Sinu kõle kõla heledalt helisema panna.
Ka kajaka kisa on kaunis, kui seda kuulata osata, teadsid?
Ei saa rusikatega prõmmida ja mu sõrmeotsa puutele Sa lihtsalt jääd suletuks ukseks.
Aga ma olen kohal.
Kui ma vaid saaksin ärgata Su unes ja viia Sind sinna, kus on mu süda. Siis võib olla hakkad usaldama. Tasa ja tundlikult.
Sammud, mille pikkust saab mõõta päevavalgusega pärast talvist pööripäeva.
Sa ikka veel kõhkled?
Oi, Sa ei tea, kelle uksele Sa kogemata koputasid.
Mu küünlavalguses tipitud sõnad ärkavad ja täituvad soojuses. Pisikesed sädelevad õhupallid, mis igas päevas Sind kõige ootamatumal hetkel üllatavad. Põrkuvad Su ruumis seni kuni neid märkad ja pihku julged võtta.
Seisan kaldal kui majakas ja Sinu asi on oma lekkiv laev tormivarju tuua.
Seisan, silmad silitamas silmapiiri ja vaibuv läänetuul loksutab laisalt laineid.
Sina? Roolis? Metsavaikuses? Tuima tuju ja kivineva südamega.
Millal ometi aru saad, et tahtmisest ei pruugigi piisata? Kitsas on Su tee ja siht siis minna.
Hõbekillud mu silmades kilavad pahaendeliselt, sest nüüd on minu aeg märgata. Südamega vaadata ja õpetada vaatama.
Pöörad selja? Noh, eks mine. Su enda kitsuke tee. Enesehaletsuse raagus puu on ootel.
Kui siis sellest valeunest ärkad, siis ... pöördu. vb majakas plingib veel.
Armastusega,
Jo ❤
Milleks? küsid
Sest see on minu ülesanne kui Sa veel pole aru saanud - see Sinu kõle kõla heledalt helisema panna.
Ka kajaka kisa on kaunis, kui seda kuulata osata, teadsid?
Ei saa rusikatega prõmmida ja mu sõrmeotsa puutele Sa lihtsalt jääd suletuks ukseks.
Aga ma olen kohal.
Kui ma vaid saaksin ärgata Su unes ja viia Sind sinna, kus on mu süda. Siis võib olla hakkad usaldama. Tasa ja tundlikult.
Sammud, mille pikkust saab mõõta päevavalgusega pärast talvist pööripäeva.
Sa ikka veel kõhkled?
Oi, Sa ei tea, kelle uksele Sa kogemata koputasid.
Mu küünlavalguses tipitud sõnad ärkavad ja täituvad soojuses. Pisikesed sädelevad õhupallid, mis igas päevas Sind kõige ootamatumal hetkel üllatavad. Põrkuvad Su ruumis seni kuni neid märkad ja pihku julged võtta.
Seisan kaldal kui majakas ja Sinu asi on oma lekkiv laev tormivarju tuua.
Seisan, silmad silitamas silmapiiri ja vaibuv läänetuul loksutab laisalt laineid.
Sina? Roolis? Metsavaikuses? Tuima tuju ja kivineva südamega.
Millal ometi aru saad, et tahtmisest ei pruugigi piisata? Kitsas on Su tee ja siht siis minna.
Hõbekillud mu silmades kilavad pahaendeliselt, sest nüüd on minu aeg märgata. Südamega vaadata ja õpetada vaatama.
Pöörad selja? Noh, eks mine. Su enda kitsuke tee. Enesehaletsuse raagus puu on ootel.
Kui siis sellest valeunest ärkad, siis ... pöördu. vb majakas plingib veel.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar