Minevik kui ankrukivi
Meist enamik elab oma elu tänases (mida perele süüa teen?) ja eilses (kui tore jõuluõhtu oli), mälestustes, õhesõnaga - minevikus. On neid helgeid ja säravadi hetki, mille meenutamine käib kordi ja kordi määda sisemise teleri ekraani. Aina kerid hetke edasi-tagasi. Ja on neid, musta varjuga mälestusi, mis samamoodi end ajahõlma päriselt peita ei lase. Olgu see siis kellegi paha tegu, valelikud laused, petetud suhted, samamoodi su enda kurjad teod ja mõtted. Möödanik on nagu pagas kelgul või vankril, mida järjekindlalt endaga kaasas tassid. "Igaüks peab oma risti kandma" saab nagu uue tähenduse või?
Kas poleks kordi lihtsam oma teed kõndida, käed taskus, vile suul ja ... olgu, väike seljakott seljas, kus sees ainult ja ainult head mõtted, mälestused?
Muidugi on, aga inimene on loodud selliselt, et ta kohe peab minevikus sorima ja sonkima. Heietama neid aastatetaguseid võrratuid hetki toonase kallimaga, siis neid sõpradega koosveedetud aegu, sekka siis peoga neid minevikupilte, mida väga mäletada ei tahakski.
Lihtsam on koostada nimekirja asjust, mida vihkad, mida meenutada ei taha. Ja siis pead määrama ära, et kõik vihaalused õiglase koguse su vihast saavad. Iiiiuuuuuu!
Pane kõrvale hoopis see list asjadest, mida väärtustad - mis on see oluline, mis sulle igapäevaselt tuge pakub, mis sind rõõmustab, mis naeru suunurkadesse toob?
Ma armastan hommikuid, kui tõusen ilma äratuseta ja terve hommik on minu päralt. Sirutan end pikaks ja patsutan oma jõulusöömajärgset kõhtu: tere hommikust, kullake! Hetkel on nii, aga nii see ei jää, mina tean - sest ma meeldin endale sellisena nagu olen. Just praegu olen. Ja uue aasta hoogsas lähenemises näen juba vilksatamas treeningsaali ja tantsusaali ja ... ma meeldin endale ikka sellisena nagu olen. Sest - sellest algab valik. Minu (tegelikult ka Sinu) igapäevane valikute jada. Hommikul annad positiivse nükke ja see liigub doomino-efektina edasi. Ei usu? Aga proovi! Vaata endale vannitoapeeglis rõõmsana otsa ja ütle, ohoo, mis tore inimene :) No lase näiteks poekassa järjekorras enda ette daam, kelle ostukorvis 2 asja (aga miks ka mitte 20?), või lase ummikus teine auto vahele sõita. Tead, et tuleb hull päev, no mis siis - sina valid, et oled tore ja saad kõigega suurepäraselt hakkama. Kasvõi hambad ristis - aga saad. Nii natukesest piisab sellest, et tunda end hea inimesena. Forsseeri kui vaja, sest lõpuks võtad selle käitumismustri omaks ja enam teisiti ei oskagi. Teosammul liikumine viib ka kuhugi. Teole. ;)
Üle mitme aasta mõtlen ma uue aasta eesmärkide püstitamisele. Hm, kui saab püstitada, siis saab ka kukutada, onju?
Ok, läheneme teisiti - mõtlen, mida uuel aastal teha sellist, mis kasvataks pigem mu positiivset minevikupagasit? Nii vaimses kui füüsilises mõõtes.
Kuldsete kaantega - ühe toreda inimese jõulukingitus - ootab aasta viimast või siis esimest päeva, kuhu saab kirja see, mida uuel aastal oluliseks pean,
Nagu kaubamajakataloog, mille kaubavaliku määran ise.
Sina võid ju ka oma soovid märkimkusse üles tähendada või siis arvutisse või kududa hoopis oma päevad sallimustrisse - 365 värvlist rida. Ilus saab see olema.
Ja usun, et sellise ankrukivi küljes võiks mõnda aega kiikuda küll, kuni aeg on jälle edasi liikuda - käed taskus või siis veheldes ette-taha, naer silmis, laul suus.
Ja armastus? Kuhu see jäi? Istub südamekambris ja laulab oodi, sest kui ennast väärtustad, tõmbad magnetina ligi endasarnaseid. Kas pole tore kogukond? ;)
Armastusega,
Jo ❤
Kas poleks kordi lihtsam oma teed kõndida, käed taskus, vile suul ja ... olgu, väike seljakott seljas, kus sees ainult ja ainult head mõtted, mälestused?
Muidugi on, aga inimene on loodud selliselt, et ta kohe peab minevikus sorima ja sonkima. Heietama neid aastatetaguseid võrratuid hetki toonase kallimaga, siis neid sõpradega koosveedetud aegu, sekka siis peoga neid minevikupilte, mida väga mäletada ei tahakski.
Lihtsam on koostada nimekirja asjust, mida vihkad, mida meenutada ei taha. Ja siis pead määrama ära, et kõik vihaalused õiglase koguse su vihast saavad. Iiiiuuuuuu!
Pane kõrvale hoopis see list asjadest, mida väärtustad - mis on see oluline, mis sulle igapäevaselt tuge pakub, mis sind rõõmustab, mis naeru suunurkadesse toob?
Ma armastan hommikuid, kui tõusen ilma äratuseta ja terve hommik on minu päralt. Sirutan end pikaks ja patsutan oma jõulusöömajärgset kõhtu: tere hommikust, kullake! Hetkel on nii, aga nii see ei jää, mina tean - sest ma meeldin endale sellisena nagu olen. Just praegu olen. Ja uue aasta hoogsas lähenemises näen juba vilksatamas treeningsaali ja tantsusaali ja ... ma meeldin endale ikka sellisena nagu olen. Sest - sellest algab valik. Minu (tegelikult ka Sinu) igapäevane valikute jada. Hommikul annad positiivse nükke ja see liigub doomino-efektina edasi. Ei usu? Aga proovi! Vaata endale vannitoapeeglis rõõmsana otsa ja ütle, ohoo, mis tore inimene :) No lase näiteks poekassa järjekorras enda ette daam, kelle ostukorvis 2 asja (aga miks ka mitte 20?), või lase ummikus teine auto vahele sõita. Tead, et tuleb hull päev, no mis siis - sina valid, et oled tore ja saad kõigega suurepäraselt hakkama. Kasvõi hambad ristis - aga saad. Nii natukesest piisab sellest, et tunda end hea inimesena. Forsseeri kui vaja, sest lõpuks võtad selle käitumismustri omaks ja enam teisiti ei oskagi. Teosammul liikumine viib ka kuhugi. Teole. ;)
Üle mitme aasta mõtlen ma uue aasta eesmärkide püstitamisele. Hm, kui saab püstitada, siis saab ka kukutada, onju?
Ok, läheneme teisiti - mõtlen, mida uuel aastal teha sellist, mis kasvataks pigem mu positiivset minevikupagasit? Nii vaimses kui füüsilises mõõtes.
Kuldsete kaantega - ühe toreda inimese jõulukingitus - ootab aasta viimast või siis esimest päeva, kuhu saab kirja see, mida uuel aastal oluliseks pean,
Nagu kaubamajakataloog, mille kaubavaliku määran ise.
Sina võid ju ka oma soovid märkimkusse üles tähendada või siis arvutisse või kududa hoopis oma päevad sallimustrisse - 365 värvlist rida. Ilus saab see olema.
Ja usun, et sellise ankrukivi küljes võiks mõnda aega kiikuda küll, kuni aeg on jälle edasi liikuda - käed taskus või siis veheldes ette-taha, naer silmis, laul suus.
Ja armastus? Kuhu see jäi? Istub südamekambris ja laulab oodi, sest kui ennast väärtustad, tõmbad magnetina ligi endasarnaseid. Kas pole tore kogukond? ;)
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar